Uskumatu, kuidas ühtäkki muutub tore olemine katastroofiliseks. Keegi meist ilmselt ei osanud oodata, et meil tuleb tegeleda oma viimasel koosolemisel selliste probleemidega. Päris irooniline. Ajal, mil me käisime jalutamas, rääkis Merka, et me võiks klassiga veel viimast korda midagi koos teha, mis jääks meelde. Aga palun, osside eest põgenemine on vist üsna ekstreemne variant. Mul oli terve järgmise päeva selline imelik tunne. Olukorda ei teinud ka paremak katuse peale kraavi lennanud auto. Nad seisid kolmekesi tee ääres - naine, mees ja mehe süles väike tüdruk... Nad paistsid kõik terved olevat ja puha, kuid millegipärast tegi see mu enesetunnet veel halvemaks. Kuni Rakvereni mõtlesin ma tollest šokeerivast päevast, mil minust paari meetri kõrguselt lendas auto läbi õhu vasta puud. Maandus samusti katusele. Ta võis vast mingi poolteist tiiru teha õhus. Aga ma mäletan, et kõige rohkem kartsin ma seda, et samal ajal, kui mu isa läks autole lähemale, juhti abistama ja päästjaid kutsuma, kartsin ma eelkõige seda, et isaga võib midagi juhtuda (näiteks siis, kui auto põlema süttib või midagi). See oli mu elu hirmsaim päev ja ometigi polnud mina see, kes oleks autoõnnetuses osalenud...
Vahepeal tundub lihtsalt nii mõttetu. Kuidas tunneksid sina end, kui teaksid, et sinu suhtel on tähtaeg?
Ma nii vihkasin seda päeva, ma lootsin, et see jääb lihtsalt vahele, et midagi juhtub ja meid ei ole sinna vaja. Siiski jõudis kätte laupäeva hommik ja ma olin sunnitud haarama flöödi, noodid ja punase dressipluusi ning vedama end bussi peale, et sõita Lihulasse Läänemaa laulupeole. Ilm oli palav, päike lõõskas ja põletas mulle ilusad punased jäljed seljale ning käele. Päev oli pikk, kuid hoolimata sellest, et terve eelmise päeva ma olin tige enda peale, et olin andnud järele oma dirigendile, kes ei lasknud mul orkestrist ära tulla, ei olnud see kõige hullem päev minu elus. Ma olen suht sitt flöödimängija, ma tean. Kunagi (muusikakooli viimasel aastal) ehk polnud, sest muidu poleks mulle ilmselt hinnet 10 pandud eksamil, kuid nüüd küll, kuna pole pikka aega saanud mahti mängida. Aga olgu ma halb mängija või mitte, laulukooride ees orkestri hulgas oli ikkagi veidi erilisem tunne, kui mul tavaliselt laulupidudel on olnud.
Ma pole varem saanud nii lähedalt ja pingsalt dirigente jälgida. Olgu, olen küll, aga oma dirigenti vaadates sa püüad tema juhatamisest kinni ainult sulle kõige olulisema ega pane tähele tervikut. Igal juhul äärmiselt põnev on vaadata, kuidas koorijuhid lähevad ise nii selle muusika sisse ja annavad endast kõik.
