Ma nii vihkasin seda päeva, ma lootsin, et see jääb lihtsalt vahele, et midagi juhtub ja meid ei ole sinna vaja. Siiski jõudis kätte laupäeva hommik ja ma olin sunnitud haarama flöödi, noodid ja punase dressipluusi ning vedama end bussi peale, et sõita Lihulasse Läänemaa laulupeole. Ilm oli palav, päike lõõskas ja põletas mulle ilusad punased jäljed seljale ning käele. Päev oli pikk, kuid hoolimata sellest, et terve eelmise päeva ma olin tige enda peale, et olin andnud järele oma dirigendile, kes ei lasknud mul orkestrist ära tulla, ei olnud see kõige hullem päev minu elus. Ma olen suht sitt flöödimängija, ma tean. Kunagi (muusikakooli viimasel aastal) ehk polnud, sest muidu poleks mulle ilmselt hinnet 10 pandud eksamil, kuid nüüd küll, kuna pole pikka aega saanud mahti mängida. Aga olgu ma halb mängija või mitte, laulukooride ees orkestri hulgas oli ikkagi veidi erilisem tunne, kui mul tavaliselt laulupidudel on olnud.
Ma pole varem saanud nii lähedalt ja pingsalt dirigente jälgida. Olgu, olen küll, aga oma dirigenti vaadates sa püüad tema juhatamisest kinni ainult sulle kõige olulisema ega pane tähele tervikut. Igal juhul äärmiselt põnev on vaadata, kuidas koorijuhid lähevad ise nii selle muusika sisse ja annavad endast kõik.
0 Kobinat:
Post a Comment