Uskumatu, kuidas ühtäkki muutub tore olemine katastroofiliseks. Keegi meist ilmselt ei osanud oodata, et meil tuleb tegeleda oma viimasel koosolemisel selliste probleemidega. Päris irooniline. Ajal, mil me käisime jalutamas, rääkis Merka, et me võiks klassiga veel viimast korda midagi koos teha, mis jääks meelde. Aga palun, osside eest põgenemine on vist üsna ekstreemne variant. Mul oli terve järgmise päeva selline imelik tunne. Olukorda ei teinud ka paremak katuse peale kraavi lennanud auto. Nad seisid kolmekesi tee ääres - naine, mees ja mehe süles väike tüdruk... Nad paistsid kõik terved olevat ja puha, kuid millegipärast tegi see mu enesetunnet veel halvemaks. Kuni Rakvereni mõtlesin ma tollest šokeerivast päevast, mil minust paari meetri kõrguselt lendas auto läbi õhu vasta puud. Maandus samusti katusele. Ta võis vast mingi poolteist tiiru teha õhus. Aga ma mäletan, et kõige rohkem kartsin ma seda, et samal ajal, kui mu isa läks autole lähemale, juhti abistama ja päästjaid kutsuma, kartsin ma eelkõige seda, et isaga võib midagi juhtuda (näiteks siis, kui auto põlema süttib või midagi). See oli mu elu hirmsaim päev ja ometigi polnud mina see, kes oleks autoõnnetuses osalenud...
Vahepeal tundub lihtsalt nii mõttetu. Kuidas tunneksid sina end, kui teaksid, et sinu suhtel on tähtaeg?
0 Kobinat:
Post a Comment