Ma tahan minna ühika katusele. Nüüd ja kohe. Mängida flööti. Seal keegi ei kuule, seal kedagi ei ole, seal olen lõpuks üksi. Mul oleks vaja muusikat praegu. 

Mul oli hommikust peale imelik tunne. Millegipärast tundus, et täna ei lähe hästi. Olen semiootik või ei ole nahh, igal pool oli märke, aga ma lihtsalt ignoreerisin neid. Oh fuck me.

Issi: Ostsin ükspäev nodi.
Kiks: Suurusluul on jälle või?
Issi: Ei no need on väiksed asjad.

Semiootika puutub kõigesse, mida võib vaadelda kui märki. Märk on iga asi, mida võib käsitleda kui tähenduslikult millegi asemel olevat. See miski ei pea tingimata olemas olema või kusagil olema sel hetkel, mil märk teda asendab. Seega on semiootika põhimõtteliselt teadus, mis uurib kõike seda, mida annab kasutada valetamise otstarbel. Kui midagi ei saa kasutada selleks, et väljendada valet, siis ei saa seda kasutada ka selleks, et väljendada tõtt, ja siis ei saa seda ülepea millegi väljendamiseks kasutada. Ma arvan, et määratlemist “valetamise teooriana” tuleks võtta ammendava programmina üldsemiootika jaoks


Oleks nagu olnud ärkvel ja samaaegselt näinud und. Oli veider öö - tundub, et viimaste unetute ööde tipp. Iga ühikas elatud päevaga tunnen järjest rohkem, et pean sealt nii ruttu kui võimalik eemale saama. 

Suvel tundus korraks, et ma olen pöördumatult õnnelik ja kõik on olemas ja hästi. Sügisega rebiti see minust eemale jälle. I'm afraid of this year, I'm afraid of the next and the year after that, too. Väljakutseid on vaja, jah. Aga mitte praegu...

"I won't say "See you tomorrow" because that would be like predicting the future, and I'm pretty sure I can't do that." ~ Ludwig Wittgenstein

Suur osa mu sõpru kirjutab. Pikka aega tagasi, kui ma olin väga väga kurb, kirjutasin ka:


Anna andeks, et olen kogu aeg eemal,
anna andeks, et olen nii jonnakas,
anna andeks, et rikun kõik ära.
Kuid kas pead sa siis niimoodi...
niimoodi mitte rääkima minuga?
Palun tule, tule ometi.
Ära jäta mind teadmatusse, üksindusse piinlema.
Ma olen hirmul,
kardan sind, kardan ennast, kardan meid.
Palun valgusta mind,
mind, kes ma midagi ei tea.
Ma ju nii tahan sind,
kuigi harva vaid näitan seda välja.
Iga minuti tagant heidan igatseva pilgu telefonile,
ekraanil valiteb tühjus.
Äkki veebis?
Ei, ka seal pole märkigi...
Naeruhelin voolab mu mõtteist läbi,
sina ju veel ei tea.
Sa ei tea, kui palju sa mulle tähendad.


Tol hetkel hakkas mul parem ja kuna siin on niikuinii sodi niiet üle ääre ajab, siis miks mitte ka see juba siia riputada...

Tii Sull väiko laulukese
- muud So hääss ei saa jo tetä,
kui seo unelaulukese -;

huulilangast koetu hamme
viigu temä Sulle kattess,
pesäss - peopesä lämme;

pututagu Sino kängü,
rõivit siligo, neid kergit,
jäägu kogo üüss So sängü




I'm not okay.

Tududa ei saa, õppida ei saa, olla ei saa. Suutsin koguda tänase päeva jooksul palju viha endasse. Kardan, et olen igal hetkel ka pisemagi ärritaja peale plahvatamas musta sappi. Ma ei taha näha ühtegi inimest, kuulda ühtegi inimest. Oh wait... ma elan ühikas. Iroonia. Väga oleks vaja minna kuhugi inimtühja kohta ja karjuda kogu hingest. Karjuda kõik ära, kõik halb, mis mind praegu kiusab. Samas tunnen end aga igal momendil nutma puhkevat. Kurbus ja kurjus korraga.

Palun.