Tududa ei saa, õppida ei saa, olla ei saa. Suutsin koguda tänase päeva jooksul palju viha endasse. Kardan, et olen igal hetkel ka pisemagi ärritaja peale plahvatamas musta sappi. Ma ei taha näha ühtegi inimest, kuulda ühtegi inimest. Oh wait... ma elan ühikas. Iroonia. Väga oleks vaja minna kuhugi inimtühja kohta ja karjuda kogu hingest. Karjuda kõik ära, kõik halb, mis mind praegu kiusab. Samas tunnen end aga igal momendil nutma puhkevat. Kurbus ja kurjus korraga.
Palun.
0 Kobinat:
Post a Comment