BOLLOCKS!

Suur osa mu sõpru kirjutab. Pikka aega tagasi, kui ma olin väga väga kurb, kirjutasin ka:


Anna andeks, et olen kogu aeg eemal,
anna andeks, et olen nii jonnakas,
anna andeks, et rikun kõik ära.
Kuid kas pead sa siis niimoodi...
niimoodi mitte rääkima minuga?
Palun tule, tule ometi.
Ära jäta mind teadmatusse, üksindusse piinlema.
Ma olen hirmul,
kardan sind, kardan ennast, kardan meid.
Palun valgusta mind,
mind, kes ma midagi ei tea.
Ma ju nii tahan sind,
kuigi harva vaid näitan seda välja.
Iga minuti tagant heidan igatseva pilgu telefonile,
ekraanil valiteb tühjus.
Äkki veebis?
Ei, ka seal pole märkigi...
Naeruhelin voolab mu mõtteist läbi,
sina ju veel ei tea.
Sa ei tea, kui palju sa mulle tähendad.


Tol hetkel hakkas mul parem ja kuna siin on niikuinii sodi niiet üle ääre ajab, siis miks mitte ka see juba siia riputada...