BOLLOCKS!

Juba tuttav misantroop minu sees üritab leida teed välja. Hakkasin endaga juurdlema pärast tuttavate mängurite juttu kuuldes. Ma saan täiesti aru, et tegu on (kui varem juhuslikult mitte, siis nüüd küll) subkultuuriga, tugeva subkultuuriga koguni. Kui meile sisendatakse ja jäetakse muljet mänguritest kui enesesse süüvinud ja kaitsetutest nohikutest, siis reaalsuses seda näha küll pole. Võib-olla on asi konkreetsetes (ära hellitatud) isendites, võib-olla mitte. Mõistan, et Alienware'i raal ja Razer'i klaviatuur identifitseerivad sind ja asju kasutatakse justkui mingi piirina. Üsna sarnane Apple'i kultusega - kui sul on juba iPod, siis kindlasti peab olema ka iPhone ja no kui juba need kaks on, siis ometigi ei sobi PC, vaid RAUDKINDLALT MacBook, eksole. Nii palju, kui ma ka asjadekultust ei laidaks, on laiduväärt veel rohkemgi järgmine: need, kes end mängurina identifitseerinud ei ole (või isegi kui on) ja - kujutad sa ette - mängivad seepärast, et tõesti T O R E on ja tegu vahva ajaviitega, siis need hoidku oma kaabu ja piip, sest sa oled MÕTTETU, SU GRAAFIKA ON VÄÄRTUSETU, ARVUTI AEGLANE, KÕIK ON PASK, KUIDAS SA ÜLDSE JULGED MÄNGIDA MIDAGI? Võtame hoo maha, eks. Aga palun, mine mängi ja võta seda kui ainukest elu. Aga kurat, kui tahan mängin ka oma äriklassi HP peal mida iganes ja pole ka viga, mängisin ka vana Packard Belli logu peal, sest MEELDIS, mitte seepärast, et mul oleks vaja midagi tõestada. Ei.

Ma ei tea, mis toimub, aga subkultuurid üleüldiselt hakkavad kaotama oma võlusid. Kui varem eksisteerisid need mingi mõtte pärast, nende taga peitus idee, siis praegu on rõhk vaid stiilil - ASJADEL. Näiteks, steampunkil oli *kunagi* mõte ja stiil oli selle väljendusvormiks, tähtis oli ka kõigi vidinate ja esemete ise valmistamine. Stiili taga oli alles subkultuuri tuum, aga nüüdseks on suures osas jäännud puhas stiil. "Issand sul ei olegi veel seda ja seda või? WANNABE!" Saate aru? See ei tööta nii. Asjad on vahendid, mitte eesmärk.