BOLLOCKS!

Mulle tuleb sõnaga "armastus" alati meelde David Icke'i raamatu pealkiri  "Ääretu armastus on ainus tõde. Kõik muu on illusioon" (ja loomulikult mitte ainult). Aga äkki on hoopis armastus ise kõige suurem illusioon, mis üldse kunagi loodud? Äkki on see lihtsalt midagi, mida loll inimmass taga ajab ja mille najale toetub, samal ajal, kui miski kurjem saab seetõttu toimuda nii, et me ei märkagi, sest oleme võtnud "armastuse" oma kinnisideeks? Väidetavalt vanad eestlased ei tundnud armastust, sest neil ei olnud sõna selle kohta. Korraliku semiotudengina olen kursis Sapir-Whorfi hüpoteesiga  (keelelise relatiivsuse hüpotees), et keel määrab ära selle, kuidas me mõistame maailma ja mõtleme. Äkki ongi "armastus" loodud lihtsalt sõnana selleks, et me usuksime pimesi millegi nii võrratu olemasolu, et me püüdleksime millegi nii ideaalse ja ülendava poole ja seetõttu ei paneks tähele, mis tegelikult toimub?


Aga äkki ikkagi on ta olemas. Igalpool. Tuleb ainult osata vaadata ja tunda, teha oma silmad lahti, avada meeled. Äkki on tõesti olemas midagi nii meeletult tugevat, mis blokeerib välja kõik muu, kõik halva, tänu sellele saab kõigest üle. Omnia vincit amor.  Aga mida paganat tähendab siis "sometimes love is not enough"?  Mida? Mida?? MIDA? Kui keegi kavatseb mulle väita nüüd, et "erandid kinnitavad reegleid", siis ma viskan seda keegit oma tanksaapaga. Jah, ja sa ära mõtlegi eest ära põigata. Mida uskuda, keda uskuda, kuidas elada... Ma olen meeletult skeptiline - peaaegu kõige suhtes - kuid ma tahan uskuda esimest. Tahan, jah ma TAHAN! Ja usun. 

Ma olen oma häbiväärselt lühikese elu jooksul muutnud mitu korda meelt truudusemurdmise suhtes. Tubli teismelisena (jah, olin tõesti tubli) tahtsin uskuda vaid puhtusse ja tugevasse armastusse ja kui mulle peaks keegi kunagi truudust murdma, on kõik - ei mingit vabandamist, ei mingit andeksandmist, midagi, lihtsalt kõik. See oli minu meelest kõige hullem asi, mida üks inimene võiks teisele teha. Paar aastat vanemaks saades, aga endiselt teismelisena arvasin, et noh mis see seks siis ikka ära ei ole. Seks pole armastus, mis vahet sel on. See on KÕIGEST seks. Oma esimese normaalse ja pikema suhte ajal õppisin, kuivõrd raske on, kui suhet kiusab keegi kolmas. Läksin siis tagasi oma esimese seisukoha juurde - petmine on igal juhul no-go ja tähendab viivitamatut suhte lõpetamist. Olin selle poolt üsna kaua, sest tegu pole ju ometigi mitte veaga vaid valikuga ja kui mulle tahetakse tõesti niimoodi haiget teha, siis mind ei väärita. Viimase aastaga on mu silmad avanenud (veel mingis suunas), olen kokku puutunud igasuguste heade ja halbade sündmustega. On olnud mu elu kõige ilusam, kuid ka kõige valusam aasta. Sündmustekeerised on mind mõtlema pannud selle üle, et pagan võtaks, me oleme inimesed - pahelised, mitteideaalsed, komistavad, õppivad, ihade ja kiusatuste käes vaevlevad. "Ma suudan vastu panna kõigele, ainult mitte kiusatusele" ~ Wilde. Läbi nende vigade me õpime ka ennast tundma, järgmine kord oleme targemad, ei lange enam lõksu, ei lase asjadel kontrolli alt väljuda. Niisiis, petmine. See on andestatav. On raske, on. Aga oletame, et järgmine kord teed ise vea... Mis tunne on? Soovid andestust? Et mitte jääda segaseks, mainin ära, et ma ei räägi konstantsest petmisest. Ma räägin sellest ühest ja esimesest. Võib-olla kui jälle natuke vanem ja targem olen, suudan ka välja mõelda, mida teha teise, kolmanda, kahekümnenda truudusemurdmisega. Praegu mitte. "Once a cheater, always a cheater"? Võimalik, kõik on võimalik, aga ega enne teada ei saa, kui... Võib-olla tõesti olenevad minu perioodid (kaks viimast) konkreetsest suhtest: ei armasta - armastan. Omnia vincit amor...













...or not.