See kool, kus ma tehniliselt-teoreetiliselt praegu käin... see kool on üks suur häma. Enamus ülesandeid on sellised, et vaatan tööjuhendit ja mõtlen endamisi, et no milleks, mida kuradit see mulle annab. Tundidest ei hakka ma üldse rääkima. Need on üldjuhul veel hullemad. Aga mul on/oli seda aastat vaja. Mulle meeldib tööl käia, mulle meeldivad öövahetused, mulle... hakkavad inimesed järjest vähem vastumeelsed olema. Hakkan vaikselt aru saama, et nad ei ole üdini halvad. Minu tätoveering... see kannab osalt seda sõnumit. Mul on hea meel. Aga ma PEAN minema ülikooli sügisel. See on ainuke, mis kindel. Ma igatsen normaalseid tunde (loenguid), selliseid, kus ma kuulan huviga ja pärani silmadega, mis minust targemad inimesed räägivad. Paar aastat tagasi käisin ma Noorte Foorumil - seal tekkis selline ülikoolitunne, justkui olekski loengus, huvitavas loengus, mis mulle tõesti annab midagi juurde. Miks ma raiskan aega tundide-töödega, mis on nii mõttetud?
Kahtlustan, et varsti on teooriaeksamile vaja minna, sest ainult üks loeng on veel jäänud. Oskaks ma siis sõitagi... aga ei, mul ei ole autojuhipisikut veres ja kahtlustan, et autokool ei suuda mind sellega ka nakatada.
Kuid on asju, mis on praegu päris kenasti ja see on tore. Vahepeal on hea tunda lisaks igasugusele muule pasale ka rahulolu. Thank you.
Olin selleks ajaks suutnud tekitada enda ümber justkui sarkofaagi, nagu on Tšernobõli tuumareaktori ümber. Kuid siis Ta lihtsalt tuli ja purustas selle, lõi kildudeks, jättis minu ilma igasuguse kaitseta. Ning pikkamööda on Ta ja elu koosmõju mind veelgi nõrgestanud, et ei suuda enam millelegi vastu seista.
Midagi on pahasti. Ma ei tea, mis see on. Aga mu unenäod viitavad sellele. Ma ei oska kuskilt põhjust leida.Või noh, üldsielt ma tean, et mu elu on natuke metsas ja asjalood ei ole hästi. Kolm ebameeldivat unenägu. Sellised, et pärast ärkamist on pikka aega vastik tunne. Ei, need pole otseselt õudukad olnud, lihtsalt ebameeldivad. Kuid ausalt öeldes ma natuke kardan, sest ma ei tea, kas ja mida ma nüüd tegema peaksin.
Ma arvan, et inimesed võiksid lõpetada eeldamise, et teisest rahvusest inimesed oskavad ja peaksid oskama nende keelt. Ainukesed, kellel on selleks õigus, on britid, ameeriklased ja kõik teised, kelle emakeeleks on inglise keel. Miks ma peaksin oskama vene keelt? saksa? soome? Ma ei pea neid oskama, ma olen õppinud selgeks inglise keele - rahvusvahelise ärikeele (ja tont-tont-teab-mis-keeleks seda veel nimetatakse). Nüüd on Teie asi see keel ära õppida, kes te arvate, et kui tulete Venemaalt siia, siis ma pean oskama vene keeles teiega rääkida, kui te tulete Soomest siia, siis ma pean oskama soome keeles teiega suhelda. Mina - eestlane - ju ei eelda, et terve Maailm oskab rääkida eesti keelt. Iga inimene on loomulikult vägagi meelitatud, kui teisest rahvusest kodanik räägib just Sinu keelt. Kuid mind ei saa selleks kohustada. Nagu öeldud, siis mina olen õppinud ära rahvusvahelise (äri)keele, nüüd on Sinu kord.
My Night Shift Sisters
await your nightly visitor,
they don't bother me,
no they don't bother me.
Paar asja on siis muutunud vahepeal. Number one: käisin esimesel tööintervjuul. Hämmastav, kui vähe küsimusi minult küsiti, põhimõtteliselt koosnes kogu vestlus sellest, et ta rääkis ära, mis mu tööülesanded on, milliseid riideid kandma peaksin, palju palk on jne. Justkui oleks ma juba välja valitud. Paaril päeval käisin arvutiprogrammi ja kassavärki õppimas ja muid asju vaatamas ja homme on täispikk 12-tunnine proovipäev ja pärast seda olen ma, kas Kongo hotelli uus administraator või siis... mitte. Number two: kolmapäeval hakkab autokool, raha on makstud, tervisetõend on käes, everything is official. Ootan kõik suure põnevusega ja tahaks loota, et kõik hakkab lõpuks minema paremuse poole ja nii nagu ma soovin. See tähendaks ka seda, et ma lein väga soodsa hinnaga korralik 1-toalise üürikorteri, aga selles ma siiski kahtlen.
Ma vajan praegu natuke mõtlemisaega, sest ma olen segaduses ja ma ei tea, miks ma praegu sellist elu üldse elan. See ei pidnud nii minema. See on see, mida ma olen kartnud ja üritanud vältida sellest ajast, mil ma siis kolisin. Tahan lõpuks elada enda valitud elu. See siin ei ole see.
Targemate sõnul pidavat mul juba pikemat aega eksistentsiaalne kriis olema. Ma ei hakka igaks juhuks vaidlema. Ja millegipärast jõuavad kõik (enamus), kes klaverit mängida oskavad, lõpuks Comptine d'un autre été: L'après-midi juurde välja. Good for them! I instead am starting to forget how to play that one.
