ERAKORRALINE MAAILMAVAATE MUUTUS. SEAL OLI KOLM TOMPU, KOLM KAETUD KUJU, LIHTSALT VEDELESID MAAS, NAGU POLEKS NEID KUNAGI EKSISTEERINUDKI, NAD MUUTUSID OLEMATUTEKS. LOOMULIKULT JÄÄB MÄLESTUS, KUID MIS ON MINGI KUJUTLUSPILT VÕRRELDES REAALSUSEGA? KÕIK TUNDUS EBAREAALNE, MINGI ÕÕVASTAV JA TÜHI TUNNE VÕTTIS VÕIMUST. MULLE TUNDMATUD, KUID OMETI OLI KA MUL TUNNE, NAGU OLEKSIN SUURE KAOTUSE OSALISEKS SAANUD. ŠOKEERIV, ÄRRITAV, MÕTLEMAPANEV, HIRMUTAV. NII EBAKINDEL, PURUNEV. SEE MUUTIS...ILMSELT JÄÄDAVALT. MA EI KARDA ÜLDISELT ENDA SURMA, SEE ON LOOMULIK OSA ELUST. ME KÕIK ELAME SELLEKS, ET LÕPUKS SURRA. KUID MA AVASTASIN, ET VÄGA, KOHE VÄGA VÄGA PELGAN LÄHEDASTE SURMA. MIS SIIS, KUI NENDE ASEMEL OLEKS OLNUD AUTOS MU VEND, VENNANAINE JA -TÜTAR, KES PARAJASTI TEEL SAAREMAALT TARTUSSE? VÕI SINU ISA JA VEND? EMA?
MUL POLNUD PLAANI KIRJUTADA NII DEPRESSIIVSELT, KUID MA EI SAANUD PARATA. EILNE ÕHTU OLI SÜNDMUSTEROHKE, VÄGAGI! AGA ÕNNEKS ON ARUAL, KES SUUTIS MIND VEDADA ÖÖSEL KELL 1 LAHEDATE LASTE PEOLE. VÕIMALIK, ET ASI OLI VEINIS JA STROHHIS JA VISKIS, KUID MA LÄKSIN MEELELDI JA...EI KAHETSENUD. MA LIHTSALT OLIN SEAL JA HÜPPASIN JA EI MÕELNUD ERITI MILLELEGI. VABASTAV, MEELIÜLENDAV, UNUSTAMAPANEV...
Kuidagi veider. Raudkivi oli üleloomulikult heas tujus ja tore täna, seda just igal tunnil ei juhtu. Mul oli just nimelt tema geograafia lehega mingi metsik hassle täna. Pidin mingi paberi välja printima, oletatavasti oli see mul mälupulgale tõmmatud. Algul otsisin paanilisel mälupulka, leidsin lõpuks ja jooksin kantseleisse. Seal selgus, et ma olin unustanud pääle võtta. Eksole, päris vahva(!) Õnneks vahetund oli 20-minutiline ja ma jõudsin koju joosta, olgugi, et hilinesin vene keelde. Järgmine vahetund roomasin jälle kantseleisse, siis lihtsalt polnud seal kedagi, kuna nagu ikka on pärast neljandat tundi pedagoogidel söögivahetund. Enne viimast tundi, milleks oligi armas-armas geograafi vedasin end printima, kuid tõn-tõn-tõõ, Kirsit ega ka Mairit polnud ikka sääl. Nagu mingi geoneedus. Kõik minu ponnisutsed (heh, mulle meeldib see sõna, toob naeratuse näole) olid asjata, tööd ikka ära anda ei saanud. Päris paha, Zlv juba kartis, et see võib olla minu lõpp, kuid toho-tillae, õpetajatädi ei olnudki kuri :D.
SEE tuli pugema!
Paanika on vist möödunud!
Ajusurm...ja mitte vähe. Ma ei lase ennast enam matemaatika olümpiaadile sokutada. Lihtsalt ei lase ja kõik. Kolm tundi läksid küll kiiresti, kuid pärast oli tundides ja OMD's ja stenditegemisel õõvastavalt väsinud tunne, kohe päris piinav. No muidugi otse loomulikult suutsid ma jälle sisse magada. Suhteliselt ebareaalne küll, sest minna tuli ju teiseks tunniks. Metsik paanika tekkis igal juhul. Päris jube ja nõme oleks mingi pärast algust sisse marssida - "upsideisy, vabandust et hilinesin". Aga noh, keda huvitab, nii kui nii ma vist ei saanud ühtegi päris õiget vastust.
Kontsert oli lahja veidike, võimalik, et asi oli ka selles, et vähe rahvast oli ja koht oli halb. Dokumenti küsis kah idioot. Minult ei küsi keegi dokumenti eksole!!
Ilmselgelt on mul ikkagi väga igav... alles ma vahetasin selle väljanägemist. Aga see selleks. Mingi kahtlase asjaolu tõttu toppis Matemaatika Kuninganna mu olümpiaadile. No vat seda ma nüüd küll ei mõista. Kunagi ennem olen ka käinud, aga et seekord pani ta ise vabatahtlikult mu kirja...veidruste tipp. Ei noh, mitte et ma nüüd halb matemaatikas olen, mõnikord on õnnestunud mõni töö rohkem kui 100%-liseltki sooritada. Sellest hoolimata pole ma olümpiaadimaterjal. Hah ja eriti feil kogu selle asja juures on see, et need, kes Vilde teoseanalüüsi kontrolltöö-thingy teisipääval ära tegid, saavad reedel esimese tunni ajal magada. Samas ka matemaatikud/olümpiaaderid saavad reedel hommiku vabaks. Tehniliselt ma tahan sinna välja jõuda, et mulle oleks nagu antud kaks vaba tundi, aga tegelikult ikka pole ka, okei vahet ei ole :D.
Ma olen kergelt paanikas...olnud juba veidi aega. Mulle ei meeldi see asi, mille tõttu ma põen ja muretsen. Ma kardan ja ma ei taha, kõik oleks läbi...
Tegelikult on nii, et veerandi algus on paljutõotav. Eelkõige seetõttu, et ma lugesin terve pääva kohustuslikku raamatut ja ei vahtinud veebis absoluutselt, alles kell 0 avasin raalija. Trennides käisin ka korralikult. Nii hea oli. Viikingis kutsuti mind ka lõpuks mingile asjandusele, süüa tegema. Mis on päris iroonilile, sest mulle ei meeldi süüa teha, lausa vihkan seda kohati. Kuid sellest ei saa just eriti keelduda...
Ma tahaksin veel õunamahla ja ma vajan musta kohvi, et koolis ellu jääda, kahjuks aga on kohv otsas, mis muudab koolipäävad põrgulikult põrgulikuks. Oo jaa, jõin Müüriääres espressot ja see oli nagu heavenly...
Aitab! Miks nende "rass" nii idiootne ja jobu peab olema? MIKS? Kõik oli nii hästi, mul pole kunagi nii tore olnud. Kõik see, mis Ta ütles ja rääkis, ei loe enam midagi. Lugesin kunagi meestest, kes ei julge õiget suhet luua, kas see võiks probleemiks olla? Vaevalt tegelikult, ma ei usu. Mille mina ei võiks kunagi õnnelik olla? Fakk!!! Nojah, iga päevaga saan üha rohkem ja rohkem aru, et people = shit...
Eveyone deserves a second chance, but the third one...
Rasputina - Fire & Ice
Ooo, you're givin' me the fever tonight
I don't wanna give in
I'd be playin' with fire
You forget, I've seen you work before
Take 'em straight to the top
Leave 'em cryin' for more
I've seen you burn 'em before
Fire and Ice
You come on like a flame
Then you turn a cold shoulder
Fire and Ice
I wanna give you my love
But you'll just take a little piece of my heart
You'll just tear it apart
Movin' in for the kill tonight
You got every advantage when they put out the lights
It's not so pretty when it fades away
Cause it's just an illusion in this passion play
I've seen you burn 'em before
Fire and Ice
You come on like a flame
Then you turn a cold shoulder
Fire and Ice
I wanna give you my love
But you'll just take a little piece of my heart
You'll just tear it apart
So you think you got it all figured out
You're an expert in the field, without a doubt
But I know your methods inside and out
And I won't be takin' in by Fire and Ice
Fire and Ice
You come on like a flame
Then you turn a cold shoulder
Fire and Ice
I wanna give you my love
But you'll just take a little piece of my heart
You'll just tear it apart
You come on like a flame
Then you turn a cold shoulder
Fire and Ice
I wanna give you my love
But you'll just take a little piece of my heart
You come on like a flame
Then you turn a cold shoulder
Fire and Ice
You come on like a flame
Then you turn a cold shoulder
Fire and Ice
Nii, nüüd ma siis peaksingi jõudma selleni, et panen midagi kirja ka.
Keity ja Jüri sünnipääv. Kauaoodatud ja -kardetud täisealisused. Maal, kuskil pärapõrgus. Minule jäi asukoht veidi segaduseks, aga ometigi ma suutsin millegipärast seletada, kus kohas Keity maakodu on. Vastakad tunded... Aga pidu ise oli vahva. Eriti positiivseks muutis kogu selle värgi asjaolu, et MINA ka lõpuks jõudsin Keity sünnipäävale ja ma just muutsin seadust ( kolm on kohtu seadus) ning nüüd on kolme asemel kaks! Tore on midagi nii tähtsat muuta, siiski millegipärast on mul tunne, et ma ei lähe ajalukku, I wonder why... Saun on tore, loomulikult teadsin ma seda juba ammu enne sünnipäävi, aga fakt, et ma polnud ammu saunarõõme kogenud, süvendas selle toredust. Söök oli ebamaiselt hää ja praad, apppiikee...te ei kujuta ette kui suurepärane taaskohtumine lihaga see oli, sest teadaolevalt on mu ema ju taimetoitlane (tehke omad järeldused). Vein! Õlled! Herbert (ja ma ei mõtle inimest, kõigest hookah'd)! Saun! Parim seltskond! Ma usun, et need sõnad peaksid andma piisava ülevaate.
Mingi umbes kell üks öösel saabus kallis kaine autojuhiga ja võttis mind ning Reelikat pääle. Läksime Haapsallu tagasi. Aiii...siuke pidu! Mul oli nagu metsikult vaffa. Mostly muidugi seetõttu, et ma sain aega veeta oma mehega. Ta sai ka lõpuks vabaks. Siia juurde ma tahaksin väga ära mainida, et kuidas on võimalik öelda ajateenistuse kohta vangla ja neid sassi ajada? *Hämmingus*. Anyways ma arvan, et see võis olla mu elu üks parimaid õhtuid või noh öösid. Aga väga vabandan, kuid ma pean seda lihtsalt ütlema: POKKER ON PAHA, NÕME, SEGAV FAKTOR! Voh!
Algas igavalt. Mina ärkasin enne Ruskat. Üritasin kunstiajaloo esseed kirjutada, aga ei suutnud. Meil mõlemal oli eilse tõttu raha otsas. Pool päeva mängisime kaarte, kaarte ja veel kaarte. Järsku Reelika mainis, et ta vist ikka tahaks konslae minna. Fakk!! RAHA POLE! Kuid (tõn-tõn-tõõ) mul oli kuskil sahtlipõhjas 20 naela. PANKA!!!! Aga, mis te arvate, et pank oli lahti väe? Loomulikult mitte. Jälle kõik perses. Istusime kaubamajas trepi pääl ja mõtlesime, kust ja kuidas raha saada. Then it hit me: ma võiksin vanaema käest küsida. Jess, läks õnneks. Me saime raha!!! Millegipärast oli mulle meeldejäänud, et konsa hakkab 19.00, tegelik algus oli aga 20.00. Nojah, kõndisime siis ringi ja jõudsime jälle kaubamajani ning istusime jälle treppidele. Loll turvamees tuli meid ära ajama. KURAT HANKIGE SIIS PINGID SINNA KAUBAMAJJA RAISK!! No olgu, see selleks. Hakkasime tagasi See teatri poole liikuma. Väike sigaret ükse taga, 50 krooni kassas ja tempel käe pääle. Algus tundus igav, kuna olime ainult kahekesi, siis tundis Ruska Kenapea ära ja me istusime tema juurde. Varsti saabusid ta sõbrad ja meil oli oma vahva seltskond nagu. Jess, tasuta õlle saime!!!!!!!! Konsa tundus kuidagi jama ja ma tundsin vajadust see korralikult käima lükata ehk siis lava ette pogotama minna. Haarasin kaasa suvalise tüübi sealt lauast ja...
Mõlemad saime endale oma austajad. Tehnilieslt ma olin rohkem koos mõlema vennaga ja Reelika koos Ervini ja Kenapeaga, kes kordamööda tõstsid teda õhku millegipärast. Klassivend Tali oli ka konsal nagu lubas, kuid ta (looomulikult) ei teinud muud, kui vahtis lava lähedal ja oli niisama. Üks vendadest ütles, et armastab mind. Olin veidi hämmingus. Kuid Reelika sai Ervini poolt suudluse, mis tehniliselt kaalub vist üle selle nii öelda armastus :D:D. Noorema vennaga olime lõpus enam-vähem kahekesi lava ees ja ai kurivaim no oli tore. Kurja kui hää kontsert ikka oli, olgugi et bändid polnud ei minu ega ka Reelika erilised lemmikud.
Fakk, oleks täna peaaegu šoki saanud. Teadaolevalt on mul veidi arahnofoobia ehk ämblikukartus eksole. Läksime bioloogiast siis minema, mitte niisama muidugi, saime loa lahkuda. Vedasime end kooli muhedasse raamatukokku. Vaatasime veidi matemaatika kodust tööd, mis tundus lihtsalt ebareaalselt mittenormaalne ja raske. Mingi TRIGO-HORROR IS BACK!! OH NOOO!! Kusjuures, see pole mitte tavaline trigo-horror, vaid sel aastal tegemist mingite funktsioonide ja perioodidega. Tunnis selgus, et see, mis tundus keeruline ja ebaloogiline, oli äärmiselt lihtne :D. Eelviimane matemaatika ja viimane (kaheksas tund) raaatupidamine oli lihtsalt aju surm... Aga olgu, tagasi šoki juurde raamatukogus. Istusime diivanil ja äkki Merit ütleb: "sul on ämblik põse peal". Ja nii oligi, see polnud nali!!! Isegi ZLV noomis Meritit, et ta just ämmelgat mainis. Anyways, ma ei suutnud väga liigutada end, mul on tunne, et ma kergelt nagu värisesin. Veidi aja pärast mul oli endiselt kõhe ja, koguaeg oli tunne nagu see pagana ämblik ikka roniks veel igal pool üle mu keha. Oleksin korra peaaegu nutma hakanud. KES KURAT NEED ÄMBLIKUD VÄLJA MÕTLES???
