Kõik oli kuidagi nii õige, olin nii õiges kohas. Samas aga...kuidagi vale, midagi oli paigast ära. Need ei ole need inimesed, need laulud. Kuidas on võimalik, et järsku märkamatult sai ülihääl tasemel neidudekoorist lastekoor? Ma poleks enne osanud ette kujutadagi, et võiksin tulla Canzonest ära enne keskkooli lõppu...Kas pole natuke totakas, et mind ümbritsesid kaks pääva tüdrukud keskmise vanusega umbes 12 (+ Zlv muidugi)? Mis peaks mind veel sääl kinni hoidma? Nojah, Ulli on parim dirigent, kuid on suur võimalus, et mul õnnestub astuda teisi tema juhatatavasse koori - kammerkoori JA alates Lustliku (Ulrika rahvatantsurühm) juubelikontserdist on mul suur tahtmine hakata tegelema rahvatantsuga. Selles ürituses oli midagi erilist. Midagi, mis pööras teistpidi mu maailma, sest justament sellest alates olen mõelnud koorist lahkumisest ja seal mõistsin, et pean minema rahvatantsutrenni. Kuid ma ei saa laulmiseta...
Mida hekki? Ma leidsin pildi :
Muusikakooli juubelikontsert, Puhkpilliorkester Haapsalu
Mul õnnestus Uma Pido'l parmupillimängimisega vist austajaid leida. Olid mingid vähe karmima välimusega inimesed ja tükk aega rääkisid juttu ja küsisid and stuff.
Nojah...
Oh look, here comes another set of svenssons. EHK rootsimaalased on jälle meil. Seekord E'kate omad, kusjuures meie omad pidid olema kuskilt eliitkoolist ja üldiselt rahulikumad, niiet präägu peaks mingid hullult lärmakad joodikust rebelid meil olema vist. Aga no tutkit eksju. Hirmutavalt ja kahtlustäratavalt vaiksed on. Nagu räigelt veider O_O.
вчера мы были в театре. это был очень оживленный, но к сожельеньию я не понимала особенно, потому что это спектакля был в Русский Драматический Театр Эстонии и на русском языке. Ah olgu, aitab sellest ullimängmisest. Igal juhul jah, vene teatris käisime, "Ohtlikud suhted" vaatamas. See oli hea, aga noh ainult minimaalselt sain aru, väga kiiresti rääkisid kah. Päris ebatavaline oli jälgida näitemängu lavalt, aga kuna vene draaamateatri suur saal on lihtsalt üli suurejooneline ja ilus, siis ma üldse ei imesta selle üle, et mõnes etenduses on pealtvaatajate ja näitlejate nö kohad ära vahetatud. Vastupidiselt eelmisele teatrikülastamisele, ei suutnud ma seekord millegi eriti geniaalsega, nagu näiteks garderoobinumbri äralõhkumisega, hakkama saada. ( ja palun ei kobise mu vene keele kirjavigade üle).
Inimesed mu ümber õpivad, mina mitte. Tunnen end väga veidralt ja minbd valdavad kahtlaselt kahtlased kahtlused, et ma olen nagu midagi valesti teinud, et mul pole aasta lõpusd midagi teha. Ometigi, tähendab see ju seda, et ma olen tehniliselt ainuke Euro 6'st (ilmselt see laieneb teiste ühikate ja inimesteni ka), kes on õigel ajal oma asjad ära teinud. Noh muidugi mul on selle võrra ka lihtsam, et ma ei pea homseks kursprov'iks õppima, sest seda ma ei tee, vähemalt mitte präägu, sel õppeaastal...
Uma Pido tulekul jee!
Kell on 00.07 ja mu ühikas oli just äsja vallutatud alaealiste alkoholi armastavate rootslaste poolt. Pääval käisime neil Tallinnas vastas ja hiljem mängisime Birkas võrkpalli ja rääkisime. Õhtul hakkasid nemad meie ühikas jooma O_o. Suure segaduse suutsid ka tekitada ja päälekauba on nad minu toas, kust ma nende hääolu pärast ajutiselt kolisin, et saaks olla oma sõbraga ühes toas mitte mingi suvalise rootsi keelt mitte oskava kahtlase olevusega. Nad läksid õue...ja küsisid korteri võtit. Noo...tähendab...mina küll ei kavatse riskida sellega, et nad võtme ära kaotavad. Aijaah, kas pole mitte vaffa, et mul on homme esimese tunni ajal bioloogias töö?? Magada nagu ei saa see öö eriti ja ma eriti ei tahaks üldse, et need svenssonid meie juures oleksid, aga no mis teha. Loodame, et nad suudavad siis mingisuguse normaalse seisundi säilitada ja Väinole mitte vahele jääda. Kurjummel!
Ma olen väsinud ja tüdinenud.
Inimesed on aegade algusest saati sõltunud üksteisest. Et edasi jõuda ja hakkama saada, oli vaja teha teiste inimestega koostööd, seetõttu hakkasid tekkima suuremad inimrühmad – sugukonnad. Samas tuli nüüd aga üldsuse heaolu nimel mõningaid järeleandmisi ja ohverdusi teha. Inimesed olid sunnitud arvestama peale enda ka teistega. Seepärast tekkisid konfliktid, mida oli keerukas lahendada, sest inimene on väga põikpäine olend. Tihtipeale tekkisid hõimupealikud, kelle sõna tuli kuulata ja austada, ning järelikult oli lihtrahvas justkui ahelates, kuna oli vaja talitada just nii, nagu parajasti tollele külaühiskonnale ja ka pealikule vajalik ja kasulik.
Tänapäeval on põhimõtteliselt samamoodi – alalõpmata keegi keelab, käseb, nõuab, palub, küsib, vajab midagi. Mõnikord ei lasta rahulikult isegi oma toimetusi lõpule viia. Taaskord satutakse vaidlustesse, mis on lisaks muule veel ka stressitekitav ja tujurikkuv. Kodanikud ei saa üksteisest õigesti aru ja loomulikult mõlemad osapooled on endas nii kinni ja arvavad, et just temal on õigus ja tema soovikohaselt peaks toimima. Kas saab siin siis üldse olla mingit juttu vabadusest? Kindlasti mitte ja kui nüüd järele mõelda, siis ilmselt ei võimaldaks kaasaegne ühiskondki meile seda niinimetatud vabadust. Inimene lihtsalt on maailma ori.
Aga kui nüüd mitte nii sügavale minna, siis on vabadus võimalik. Näiteks mina tahaksin vaba olla, et ma ei peaks toetuma kellelegi teisele, et ma ise langetaksin otsuseid ja tegeleksin sellega, mis mulle tõesti hetkel kõige paremini sobib. Seetõttu olekski minu jaoks ideaalvariant elada üksi ühetoalises korteris kuskil kõrgel korrusel, kus olen ainult mina ise ja mu mõtted. Ilmselt ei võtaks ma isegi kodulooma, sest ka see tähendab, et mul on vastutus ja pean hoolt kandma elusolendi eest. Ma võin küll tunduda väga isekas niimoodi, aga ma usun, et iga inimene on ise oma õnne sepp ja ainult teistele elades ei ole sul endal enam normaalset elu.
Kuid kas oleks see ikka tõeline vabadus? Kas totaalses üksinduses on ikka võimalik rahul ja õnnelik olla? Arvatavasti mitte, ma arvan, et suurt vabadust taga ajades ei tohiks siiski unustada oma sõpru ja perekonda ning hakata erakuks. Kõigil on ju siiski hulk inimesi, kes neist hoolivad. Seega, äkki tuleks meil lihtsalt leppida olukorraga, et täielikult rahul ei saa me nii või teisiti kunagi olema, sest sellised juba on need inimloomad – miski ei sobi meile täielikult. Poleks üldse tarvis siis püüelda vabaduse poole, sest see tooks kaasa liiga palju muid ohverdusi, kaaslaste arvelt nimelt ja nagu ka mainitud – õnnelikkuse arvelt.
Ma toetan absoluutselt väidet, et ainult üksi ollakse vaba, kuid selline vabadus on üsna saavutamatu ja tegelikult ka ebavajalik. Kui ma vaatan enda ümber, näen palju inimesi, kes toovad mu ellu palju rõõmu. Tahaksin mõnikord kaaskodanikest küll puhata ja põgeneda ja olla eraldatud, kuid see on ajutine ning möödub peagi. On ju öeldud, et surmas oleme alati üksi. Nüüd mõistan seda ütlust, sest päris vabaks saab alles pärast vabaks surma ja nagu öeldud - vabad oleme vaid üksinduses.
Kristiina P.
-------------------
Kodukirjand. 4, 5, 5, 5 -> 91 punkti -> hinne 5-
Ilus, loogiline, sidus, aga ~505 sõna, st üks ilus näide, juhtum elust või loetust oleks täpselt ära mahtunud. (Õp.Anita)
-------------------
Kusjuures jah, seekord lihtsalt ei osanud eriti midagi rohkem kirjutada. Kuigi teema on tegelt väga kirjutatav ja võimaldaks vabalalt norm 600-800 sõna täis kirjutada. Endal oli aga selle kodukirjandiga üldse alguses kohe selline veider tunne, et üksiki teema nagu ei sobi ja ei oska midagi kirjutada. Üldiselt pole ma ammu 5 saanud kirjandi eest hindeks, et vähemalt seegi hea...
Kui abituriendid kirjutasid sel aastal küpsuskirjandit, oli minulgi veider tunne, sest taipasin lõpuks, et enam pikka pidu pole ja järgmine aasta istun mina mõisasaalis laua taga ja virelen kuus tundi ühe teema taga, et saaks midagi korralikku paberile kirja. Ma loodan, et suudan piisava mahuga kirjandi kirjutada ja mis peamine - et ma teemast mööda ei paneks. Põhikoolis olin ma endas väga kindel, arvasin, et oskan hullult hästi kirjutada, aga keskkooli minnes, lõhuti illusioon ja mõistsin, et mul on palju õppida ja ma olen koba ja ma tegelikult ei oska eriti arutlevat kirjandit kirjutada...
Ma peaksin vähem sööma ja varasemal kellaajal.
Ma peaksin tarbima vähem meelemürki nimega alkohol.
Ja mis peamine - ma peaksin vähem mängima Robot Unicorn Attack'i!
Ehk siis kokkuvõttes ma tahan öelda, et tuleks hakata normaalseks ja tõsiselt kasulike ja tähtsate asjadega tegelema hakata. Niiet siis!...Oh forget it!!
Olen homme parem, kui olin täna.
Ja ma olen vist mingi losermagnet, DAMN!!
Elu on vaffa, onju!? Loomulikult ei tundu see alati nii olevat, aga lõpp-kokkuvõttes nii see on. Kui juba müristamise ajal kaaskodanikud kõik rõdudele ning õue ronivad ja karjuvad ja tantsivad ja hüplevad ning õues on mõnus õhkkond, siuke ebaloomulik, kuid hea. Kõigil inimestel on hea tuju, olgugi et kohe kohe on äike päris Pürksi kohal ja on suur võimalus, et keegi saab pikse poolt tabatud, aga pole hullu, elu on ju vaffa (ja ausõna ma seekord ei mõtle seda sarkasmiga). Pikka aega vahtisin ka rõdul, aga ei hakanud sadama, no lihtsalt ei hakanud. Lõin siis käega ja läksin keemia asjade järele. Grissu ja Terts tulid, nad väitsid, et vihma hakas sadama. Keemia konspektid lendasid kus kurat ja jooksim Grissuga välla. Oh, näe! Riin tuleb ka ja mingi pool meie klassi on väljas. Jeee, kõik jooksevad, karjuvad, kiiguvad, mängivad - nagu vanasti. Et siis nüüd purskkaevu!! Jee, see...see...see on uskumatu. Ma tean ju, kui lapsik ja lapsemeelne ma võin vahel olla, aga seda ma poleks uskunud. Vähemalt olen ma omadega õiges kohas - siin on teised samasugused hullud. 
Õues on liialt palav ja see on tore, no kurat kaua võis seda külma perioodi taluda. Õnneks on see läbi, kuigi ega ei saa veel kindel olla, et see soe jääb püsima, oleme siiski alles mai keskel omadega ja kõike võib juhtuda. Vähemalt on esimene ujumine tehtud. 15.mai 2010, kell 11.30. Rekordit ma purustada ei suutnud, 6.mail oli tänavu ikka liig jahe, et vette ronida. Aga nooh, kuraaat kui tore on ujuda!
Mille ei saa me enam sõpradega normaalselt väljas käidud? Olgu, kahekesti, ka kolmekesti on päris hea, aga kui juba rohkemakesi, siis alati nagu keegi ütleb midagi, keegi teeb midagi, keegi solvub ja siis see on kuidagi nii halb. Kõige parem oli vist 10.klassis, siis ei olnud meil selliseid olukordi nagu nüüd. See on kohati päris masendav. Ma saan üldislt aru, präägu ongi väga pingeline aeg. Iga väiksemgi sarkasmialge võib olla just see päästikulevajutus, mis vallandab viha ja kurbuse ja...Õnneks ei saa mina väga kurta, kõik on enam-vähem stabiilne viimasel ajal. Ma avastasin, et mulle meeldib mõelda...kõigest. Täiesti mõttetutest asjadest kohati isegi. Aga mõelda on hea, käia kõik situatsioonid peas korra veel läbi, analüüsida neid, leida lahendusi, jõuda selgusele (mis tavaliselt küll ei õnnestu). Võib-olla on see mõtlemine põhjus, mille mina olen viimasel ajal suhteliselt rahulik olnud ja pole inimeste pääle väga karjunud ja näkku pannud ilma asjata.
Tund. Mõtted lähevad jälle uitama. Ümberringi inimesed arutlevad ja räägivad mingitel "Kõrboja peremehe" teemadel. Järg tuli minu kätte. Järg läheb minust järgmiste kätte. Jällegi mu mõtted lendlevad. Kuigi kuigi, ma ei mõtiskle just väga mööda teemadel. Mille mulle koguaeg tundub, et mind ümbritsevad mingid geeniustest klassikaaslased? Hoolimata sellest, et hinded oleks nagu korras, ei arva ma, et oleksin mingi tark või nutikas või midagi taolist. Ma lihtsalt...õpin asjad ajutiselt pähe ja pärast tööd unustan ära? Ei? Ja? Ja? Ei? Tundub, nagu teistel püsiks iga väiksemgi tunnis kuuldud asi meeles kurat teab kui kaua. Seletasin ära küll, mille just külg AB on kõige pikem [kuna puutujad on risti, siis nad moodustavad täisnurga, mille vastas on alati hüpotenuus ehk kolmnurga pikim külg (yeah, nailed it!)] ja üks küsis, et mingi tark olen või!? KUULE EI OLE ONJA! Suhteliselt keskpärane õpilane olen ja no kurat koguaeg nagu raiskaks aega mingite andmete pähe tagumisega, mida hiljem vaja ei läe. Mille ma pean teadma, et Theodore Rousseau tegi maali "Õhtu", millel kujutas punakas toonis puid (Prantsuse realism by the way)? Pole ju mõtet õppida pähe mingeid maale ja nende autoreid ja neid pildi päält ära tunda. Mitte, et mulle kunstiajalugu ei meeldi, oh ei, aga koolisüsteemis on see aine kuidagi ülitülgastavaks muudetud. No raisk, mul on isegi Voldemar Vaga "Üldine kunstiajalugu" kodus, oma isiklik pääle kauba ja ma olin väääga obsesseeritud sellest raamatust algul, kuid siis... (TÕN-TÕN-TÕÕÕ) tuli koolitund nimega kunstiajalugu...ja mu kiindumus oli röövitud.
Birkases oli täna doonoripääv. Jee, ma olen lõpuks 18, pärast kolme aastat ootamist saan lõpuks verd anda, it's like a dream come true...
"Olete varem ka verd andnud?" - "Ei ole"
"Ma teen teile siis kaardi ära ja teie lugege nii kaua neid lehti (brožüürid värgid)" - "Olgu"
"Nii täitke küsimustik ja siis minge arstiga vestlema"
...
"Ja kõik on siis korras, oi siin on ilus veresoon" - "Heh, seda arstid ütlevad jah" xD
"Võtame siis näpuotsast veidi verd, et veregruppi ja hemoglobiini taset määrata" - "Olgu"
"Nii veregrupp on AB, reesust me hetkel määrata ei saa. Pulss ja vererõhk on veidi kõrge, et närv on ikka sees nagu näha. Oi aga vaadake hemoglobiin on küll liiga madal, 125 peaks olema. Teilt ei saa küll jah präägu võtta, muidu olete pärast päris aneemik, aga selle tase peaks muutuma ja tulge kindlasti veel proovima" - "O_o, :(, ahh, eii, ma olen nii kaua aastaid tahtnud verd anda, kuigi nojah mu emal on aneemia ja ta on taimetoitlane ja minul tuleb kah rauarikastest toitudest (punane liha!) ainult unistada..."
No eii!!! Mille siis nii?? Pealegi ma ei usu, et see kuskile muutub, sõin mingied tablette isegi kunagi vist natuke. Ja kui te arvate, et ma ei süüdista selles ema, siis eksite. Aga ärge saage valesti aru, loomulikult ma ei taha kedagi teist süüdistada ja mõistusega võttes see polegi kellegi süü, kuid lihtsalt millegipärast nii see on. Kui ma emale mainin, et võiks nagu liha teha ka või midagi, siis selle pääle ütleb, et no kuule ega see lihasöömine pole üldse kasulik ja mingit rauasisaldust ta ka ei tõsta. JAAA, KINDLASTI(!)
