BOLLOCKS!

Elu on vaffa, onju!? Loomulikult ei tundu see alati nii olevat, aga lõpp-kokkuvõttes nii see on. Kui juba müristamise ajal kaaskodanikud kõik rõdudele ning õue ronivad ja karjuvad ja tantsivad ja hüplevad ning õues on mõnus õhkkond, siuke ebaloomulik, kuid hea. Kõigil inimestel on hea tuju, olgugi et kohe kohe on äike päris Pürksi kohal ja on suur võimalus, et keegi saab pikse poolt tabatud, aga pole hullu, elu on ju vaffa (ja ausõna ma seekord ei mõtle seda sarkasmiga). Pikka aega vahtisin ka rõdul, aga ei hakanud sadama, no lihtsalt ei hakanud. Lõin siis käega ja läksin keemia asjade järele. Grissu ja Terts tulid, nad väitsid, et vihma hakas sadama. Keemia konspektid lendasid kus kurat ja jooksim Grissuga välla. Oh, näe! Riin tuleb ka ja mingi pool meie klassi on väljas. Jeee, kõik jooksevad, karjuvad, kiiguvad, mängivad - nagu vanasti. Et siis nüüd purskkaevu!! Jee, see...see...see on uskumatu. Ma tean ju, kui lapsik ja lapsemeelne ma võin vahel olla, aga seda ma poleks uskunud. Vähemalt olen ma omadega õiges kohas - siin on teised samasugused hullud.



Õues on liialt palav ja see on tore, no kurat kaua võis seda külma perioodi taluda. Õnneks on see läbi, kuigi ega ei saa veel kindel olla, et see soe jääb püsima, oleme siiski alles mai keskel omadega ja kõike võib juhtuda. Vähemalt on esimene ujumine tehtud. 15.mai 2010, kell 11.30. Rekordit ma purustada ei suutnud, 6.mail oli tänavu ikka liig jahe, et vette ronida. Aga nooh, kuraaat kui tore on ujuda!

Mille ei saa me enam sõpradega normaalselt väljas käidud? Olgu, kahekesti, ka kolmekesti on päris hea, aga kui juba rohkemakesi, siis alati nagu keegi ütleb midagi, keegi teeb midagi, keegi solvub ja siis see on kuidagi nii halb. Kõige parem oli vist 10.klassis, siis ei olnud meil selliseid olukordi nagu nüüd. See on kohati päris masendav. Ma saan üldislt aru, präägu ongi väga pingeline aeg. Iga väiksemgi sarkasmialge võib olla just see päästikulevajutus, mis vallandab viha ja kurbuse ja...Õnneks ei saa mina väga kurta, kõik on enam-vähem stabiilne viimasel ajal. Ma avastasin, et mulle meeldib mõelda...kõigest. Täiesti mõttetutest asjadest kohati isegi. Aga mõelda on hea, käia kõik situatsioonid peas korra veel läbi, analüüsida neid, leida lahendusi, jõuda selgusele (mis tavaliselt küll ei õnnestu). Võib-olla on see mõtlemine põhjus, mille mina olen viimasel ajal suhteliselt rahulik olnud ja pole inimeste pääle väga karjunud ja näkku pannud ilma asjata.