BOLLOCKS!

Tund. Mõtted lähevad jälle uitama. Ümberringi inimesed arutlevad ja räägivad mingitel "Kõrboja peremehe" teemadel. Järg tuli minu kätte. Järg läheb minust järgmiste kätte. Jällegi mu mõtted lendlevad. Kuigi kuigi, ma ei mõtiskle just väga mööda teemadel. Mille mulle koguaeg tundub, et mind ümbritsevad mingid geeniustest klassikaaslased? Hoolimata sellest, et hinded oleks nagu korras, ei arva ma, et oleksin mingi tark või nutikas või midagi taolist. Ma lihtsalt...õpin asjad ajutiselt pähe ja pärast tööd unustan ära? Ei? Ja? Ja? Ei? Tundub, nagu teistel püsiks iga väiksemgi tunnis kuuldud asi meeles kurat teab kui kaua. Seletasin ära küll, mille just külg AB on kõige pikem [kuna puutujad on risti, siis nad moodustavad täisnurga, mille vastas on alati hüpotenuus ehk kolmnurga pikim külg (yeah, nailed it!)] ja üks küsis, et mingi tark olen või!? KUULE EI OLE ONJA! Suhteliselt keskpärane õpilane olen ja no kurat koguaeg nagu raiskaks aega mingite andmete pähe tagumisega, mida hiljem vaja ei läe. Mille ma pean teadma, et Theodore Rousseau tegi maali "Õhtu", millel kujutas punakas toonis puid (Prantsuse realism by the way)? Pole ju mõtet õppida pähe mingeid maale ja nende autoreid ja neid pildi päält ära tunda. Mitte, et mulle kunstiajalugu ei meeldi, oh ei, aga koolisüsteemis on see aine kuidagi ülitülgastavaks muudetud. No raisk, mul on isegi Voldemar Vaga "Üldine kunstiajalugu" kodus, oma isiklik pääle kauba ja ma olin väääga obsesseeritud sellest raamatust algul, kuid siis... (TÕN-TÕN-TÕÕÕ) tuli koolitund nimega kunstiajalugu...ja mu kiindumus oli röövitud.