Vabadus – midagi suurepärast, ihaldatut, kättesaamatut. Miski, mida kõik siin maailmas ootavad ja loodavad. Kui kinnipeetav pääses vanglast, kas ta sai vabaks? Ühes mõttes küll, kuid see on kõigest füüsiline priius, pääsemine trellidest. Ometigi ei tunne ta end vabalt. Kuid miks on see vabadus nii saavutamatu?
Inimesed on aegade algusest saati sõltunud üksteisest. Et edasi jõuda ja hakkama saada, oli vaja teha teiste inimestega koostööd, seetõttu hakkasid tekkima suuremad inimrühmad – sugukonnad. Samas tuli nüüd aga üldsuse heaolu nimel mõningaid järeleandmisi ja ohverdusi teha. Inimesed olid sunnitud arvestama peale enda ka teistega. Seepärast tekkisid konfliktid, mida oli keerukas lahendada, sest inimene on väga põikpäine olend. Tihtipeale tekkisid hõimupealikud, kelle sõna tuli kuulata ja austada, ning järelikult oli lihtrahvas justkui ahelates, kuna oli vaja talitada just nii, nagu parajasti tollele külaühiskonnale ja ka pealikule vajalik ja kasulik.
Tänapäeval on põhimõtteliselt samamoodi – alalõpmata keegi keelab, käseb, nõuab, palub, küsib, vajab midagi. Mõnikord ei lasta rahulikult isegi oma toimetusi lõpule viia. Taaskord satutakse vaidlustesse, mis on lisaks muule veel ka stressitekitav ja tujurikkuv. Kodanikud ei saa üksteisest õigesti aru ja loomulikult mõlemad osapooled on endas nii kinni ja arvavad, et just temal on õigus ja tema soovikohaselt peaks toimima. Kas saab siin siis üldse olla mingit juttu vabadusest? Kindlasti mitte ja kui nüüd järele mõelda, siis ilmselt ei võimaldaks kaasaegne ühiskondki meile seda niinimetatud vabadust. Inimene lihtsalt on maailma ori.
Aga kui nüüd mitte nii sügavale minna, siis on vabadus võimalik. Näiteks mina tahaksin vaba olla, et ma ei peaks toetuma kellelegi teisele, et ma ise langetaksin otsuseid ja tegeleksin sellega, mis mulle tõesti hetkel kõige paremini sobib. Seetõttu olekski minu jaoks ideaalvariant elada üksi ühetoalises korteris kuskil kõrgel korrusel, kus olen ainult mina ise ja mu mõtted. Ilmselt ei võtaks ma isegi kodulooma, sest ka see tähendab, et mul on vastutus ja pean hoolt kandma elusolendi eest. Ma võin küll tunduda väga isekas niimoodi, aga ma usun, et iga inimene on ise oma õnne sepp ja ainult teistele elades ei ole sul endal enam normaalset elu.
Kuid kas oleks see ikka tõeline vabadus? Kas totaalses üksinduses on ikka võimalik rahul ja õnnelik olla? Arvatavasti mitte, ma arvan, et suurt vabadust taga ajades ei tohiks siiski unustada oma sõpru ja perekonda ning hakata erakuks. Kõigil on ju siiski hulk inimesi, kes neist hoolivad. Seega, äkki tuleks meil lihtsalt leppida olukorraga, et täielikult rahul ei saa me nii või teisiti kunagi olema, sest sellised juba on need inimloomad – miski ei sobi meile täielikult. Poleks üldse tarvis siis püüelda vabaduse poole, sest see tooks kaasa liiga palju muid ohverdusi, kaaslaste arvelt nimelt ja nagu ka mainitud – õnnelikkuse arvelt.
Ma toetan absoluutselt väidet, et ainult üksi ollakse vaba, kuid selline vabadus on üsna saavutamatu ja tegelikult ka ebavajalik. Kui ma vaatan enda ümber, näen palju inimesi, kes toovad mu ellu palju rõõmu. Tahaksin mõnikord kaaskodanikest küll puhata ja põgeneda ja olla eraldatud, kuid see on ajutine ning möödub peagi. On ju öeldud, et surmas oleme alati üksi. Nüüd mõistan seda ütlust, sest päris vabaks saab alles pärast vabaks surma ja nagu öeldud - vabad oleme vaid üksinduses.
Kristiina P.
-------------------
Kodukirjand. 4, 5, 5, 5 -> 91 punkti -> hinne 5-
Ilus, loogiline, sidus, aga ~505 sõna, st üks ilus näide, juhtum elust või loetust oleks täpselt ära mahtunud. (Õp.Anita)
-------------------
Kusjuures jah, seekord lihtsalt ei osanud eriti midagi rohkem kirjutada. Kuigi teema on tegelt väga kirjutatav ja võimaldaks vabalalt norm 600-800 sõna täis kirjutada. Endal oli aga selle kodukirjandiga üldse alguses kohe selline veider tunne, et üksiki teema nagu ei sobi ja ei oska midagi kirjutada. Üldiselt pole ma ammu 5 saanud kirjandi eest hindeks, et vähemalt seegi hea...
Kui abituriendid kirjutasid sel aastal küpsuskirjandit, oli minulgi veider tunne, sest taipasin lõpuks, et enam pikka pidu pole ja järgmine aasta istun mina mõisasaalis laua taga ja virelen kuus tundi ühe teema taga, et saaks midagi korralikku paberile kirja. Ma loodan, et suudan piisava mahuga kirjandi kirjutada ja mis peamine - et ma teemast mööda ei paneks. Põhikoolis olin ma endas väga kindel, arvasin, et oskan hullult hästi kirjutada, aga keskkooli minnes, lõhuti illusioon ja mõistsin, et mul on palju õppida ja ma olen koba ja ma tegelikult ei oska eriti arutlevat kirjandit kirjutada...
Inimesed on aegade algusest saati sõltunud üksteisest. Et edasi jõuda ja hakkama saada, oli vaja teha teiste inimestega koostööd, seetõttu hakkasid tekkima suuremad inimrühmad – sugukonnad. Samas tuli nüüd aga üldsuse heaolu nimel mõningaid järeleandmisi ja ohverdusi teha. Inimesed olid sunnitud arvestama peale enda ka teistega. Seepärast tekkisid konfliktid, mida oli keerukas lahendada, sest inimene on väga põikpäine olend. Tihtipeale tekkisid hõimupealikud, kelle sõna tuli kuulata ja austada, ning järelikult oli lihtrahvas justkui ahelates, kuna oli vaja talitada just nii, nagu parajasti tollele külaühiskonnale ja ka pealikule vajalik ja kasulik.
Tänapäeval on põhimõtteliselt samamoodi – alalõpmata keegi keelab, käseb, nõuab, palub, küsib, vajab midagi. Mõnikord ei lasta rahulikult isegi oma toimetusi lõpule viia. Taaskord satutakse vaidlustesse, mis on lisaks muule veel ka stressitekitav ja tujurikkuv. Kodanikud ei saa üksteisest õigesti aru ja loomulikult mõlemad osapooled on endas nii kinni ja arvavad, et just temal on õigus ja tema soovikohaselt peaks toimima. Kas saab siin siis üldse olla mingit juttu vabadusest? Kindlasti mitte ja kui nüüd järele mõelda, siis ilmselt ei võimaldaks kaasaegne ühiskondki meile seda niinimetatud vabadust. Inimene lihtsalt on maailma ori.
Aga kui nüüd mitte nii sügavale minna, siis on vabadus võimalik. Näiteks mina tahaksin vaba olla, et ma ei peaks toetuma kellelegi teisele, et ma ise langetaksin otsuseid ja tegeleksin sellega, mis mulle tõesti hetkel kõige paremini sobib. Seetõttu olekski minu jaoks ideaalvariant elada üksi ühetoalises korteris kuskil kõrgel korrusel, kus olen ainult mina ise ja mu mõtted. Ilmselt ei võtaks ma isegi kodulooma, sest ka see tähendab, et mul on vastutus ja pean hoolt kandma elusolendi eest. Ma võin küll tunduda väga isekas niimoodi, aga ma usun, et iga inimene on ise oma õnne sepp ja ainult teistele elades ei ole sul endal enam normaalset elu.
Kuid kas oleks see ikka tõeline vabadus? Kas totaalses üksinduses on ikka võimalik rahul ja õnnelik olla? Arvatavasti mitte, ma arvan, et suurt vabadust taga ajades ei tohiks siiski unustada oma sõpru ja perekonda ning hakata erakuks. Kõigil on ju siiski hulk inimesi, kes neist hoolivad. Seega, äkki tuleks meil lihtsalt leppida olukorraga, et täielikult rahul ei saa me nii või teisiti kunagi olema, sest sellised juba on need inimloomad – miski ei sobi meile täielikult. Poleks üldse tarvis siis püüelda vabaduse poole, sest see tooks kaasa liiga palju muid ohverdusi, kaaslaste arvelt nimelt ja nagu ka mainitud – õnnelikkuse arvelt.
Ma toetan absoluutselt väidet, et ainult üksi ollakse vaba, kuid selline vabadus on üsna saavutamatu ja tegelikult ka ebavajalik. Kui ma vaatan enda ümber, näen palju inimesi, kes toovad mu ellu palju rõõmu. Tahaksin mõnikord kaaskodanikest küll puhata ja põgeneda ja olla eraldatud, kuid see on ajutine ning möödub peagi. On ju öeldud, et surmas oleme alati üksi. Nüüd mõistan seda ütlust, sest päris vabaks saab alles pärast vabaks surma ja nagu öeldud - vabad oleme vaid üksinduses.
Kristiina P.
-------------------
Kodukirjand. 4, 5, 5, 5 -> 91 punkti -> hinne 5-
Ilus, loogiline, sidus, aga ~505 sõna, st üks ilus näide, juhtum elust või loetust oleks täpselt ära mahtunud. (Õp.Anita)
-------------------
Kusjuures jah, seekord lihtsalt ei osanud eriti midagi rohkem kirjutada. Kuigi teema on tegelt väga kirjutatav ja võimaldaks vabalalt norm 600-800 sõna täis kirjutada. Endal oli aga selle kodukirjandiga üldse alguses kohe selline veider tunne, et üksiki teema nagu ei sobi ja ei oska midagi kirjutada. Üldiselt pole ma ammu 5 saanud kirjandi eest hindeks, et vähemalt seegi hea...
Kui abituriendid kirjutasid sel aastal küpsuskirjandit, oli minulgi veider tunne, sest taipasin lõpuks, et enam pikka pidu pole ja järgmine aasta istun mina mõisasaalis laua taga ja virelen kuus tundi ühe teema taga, et saaks midagi korralikku paberile kirja. Ma loodan, et suudan piisava mahuga kirjandi kirjutada ja mis peamine - et ma teemast mööda ei paneks. Põhikoolis olin ma endas väga kindel, arvasin, et oskan hullult hästi kirjutada, aga keskkooli minnes, lõhuti illusioon ja mõistsin, et mul on palju õppida ja ma olen koba ja ma tegelikult ei oska eriti arutlevat kirjandit kirjutada...
0 Kobinat:
Post a Comment