And from all the awesome stuff at the seaside, I choose building sandcastles.

Möödunud nii mõndagi, nagu näiteks jaanipääv, mida millegipärast tähistasime ainult meie papsiga. Poole mäe pääl ja kuskil kännu taga oli suht veider tuld teha. Ma loomulikult paanitsesin, et muru läeb põlema ja känd, mille küljes on (ülla-ülla) ka puu ise, läeb põlema. Ilmselgelt on lihtsalt selline jaanituli väga ekstreemne sündmus. Silvester [see pikemat kasvu silvesterinimeline poolakas, keda mulle meeldiba millegipärast Stallone'ks kutsuda (loomulikult mitte tema enda kuuldes)] tuli oma abikaasaga õue ja nad paistsid suht segaduses. Tavaliselt nagu ei juhtu Trem-Y-Mynydd'i tagaõues sellist tuletegemist.

Aga nüüd ma olen (jälle) päiksepõletuse ohver. Tulin eile Tenby'st, mere äärest. Ma tahaks nii väga minna kaljusaarele castle-thingy juurede, aga loomulikult inimesi sinna ei lasta ja katsu sa siis minna sinna, kui mingi kett ja silton ette topitud. Kohe tuleb rannavalve ja...

(Mõõna ajal pääseb sinna kuiva jalaga). Anyways, ma leidsin ühes poest käsna-kalle lunchbox'i, LÕPUKS. Natuke ebameeldiv oli maksta kümme naela (fain, £9.99!) plekist 'potsiku' eest, aga kuna ma olen seda endale tahtnud pikka...pikka...pikka aega, siis tuli juhust kasutada, no doubt about that. Jaa... ilm on vähemalt ilus, paistab, et Lõuna-Walesi ilmaennustajatel oli õuigus, et sel aastal tuleb üks ilusamaid suvesid üle pika aja. Jei! Ma ei suudaks jälle vihma käes liguneda siin...vihmaga poleks mingit mõtet kuhugi kaugele mere äärde ju üldse ronida, aga i cannot live without that. Ma armastan seda kuuma liiva, suurepoolseid laineid, klajusid, vett...