BOLLOCKS!

Niisiis, всё, kaputt. Canzone nodi tagastatud ja lisa-aasta avaldus tehtud. Oi kurja, ilmselgelt tegin ma avalduses kirjavea, bummer! Präägu alles nagu teadvustasin seda endale. Ma kirjutasin lisaasta! Mingi automaatselt tuli, ma ei saanud midagi parata. Igal juhul eile rääkisin pikalt Jukkaga (svenska õpetaja), test-thingy on 25.augustil kell 9.00 ja, kui ma 45% ei saa, siis ta arvas, et mind võib oodata vällaviskamine. Siiski ma loodan, et direktor ja kes-iganes-ülejäänud ei soovi lahti saada viie-neljalisest õpilasest ainult sellepärast. Nädalas umbes poolteist kursust? Right on(!) No vat siis...

Mulle meeldivad tuulegeneraatorid (seekord ma ei tee saatuslikku viga, ega kirjuta tuulegeneraatori asemel tuulik, see kõlab liiga valesti). Ammu juba. Ma lõpuks ka tegin selle ära ja käisin Aulepa tuulepargis. Ma seisin selle all. Liiga võimas...ja aukartustäratav. Uskumatu lihtsalt, ma ei suuda kirjeldada seda tunnet, mis mind valdas. See... oli hirmutav, tore, ülendav ja ma ei tea, mida kõike veel ühekorraga. Emal hakkas eriti ebamugav selle juures olles ja ta läks hoopis eemale. Aga mina tahan tagasi, seista sääl ja vahtida üles, kuidas mu pää kohal tiirlevad meeletult massiivsed asjandused, mis on üheaegselt ärritavad ja õõvastavad, teisalt aga rahustavad ja kuidagi õnnelikuks muutvad. Ma ei saa aru. Mingid rauakolakad, industriaalmaailma osakesed mõjuvad niimoodi mulle. Äkki hakkavad nad varsti kontrollima mu mõistust ja elu? Mis siis, kui tuulegeneraatoritest saab järgmine massimõjutaja? Olgu, järjekordselt räägin ma paljude meelest lolli juttu eksole, aga siiski... Mille on nende all seismine nii suur elamus?

Mul on kahtlane tunne, et mu toast kostab tänavale üsna kõvasti FUCK YOU, FUCK YOU, FUCK YOU, PINOCCHIO!