Sel poisil oli raske veretõbi

Sel poisil oli raske veretõbi
ja Päevalille tänavas ta elas,
sääl aknad paistsid hädavaevalt läbi
ja päevast päeva isa pille neelas.

Sel poisil oli raske veretõbi
ja surmal oli hammas verine,
poiss teadis süste saades päeva läbi,
et elu surmast suurt ei erine.

Siis ühel päeval oli koolisaalis,
sääl turnimisepuudest ukse pool,
kirst, millest koolilapsi mööda saalis,
kes haige, puudus, muidu terve kool

Ja õpetaja puldist rääkis juttu,
ei rääkinud, kus Bonn või Pakistan,
ma ukse juures kuulsin keset nuttu,
kui hüüti, et ma käimist takistan.

Direktor tuli siis, üks paber näpus
ja ütles: Helmut, teame sinu soov
(õhk järjest rohkem talumatuks läppus)
on olnud hästi lõpetada kool

Ja tunnistus siis kirstu talle pandi,
kus igas aines viied kevadeks,
ma tundsin nähes seda viimast andi,
et selg mul pi
kkamööda tõmbus higiseks.

Juhan Viiding


Mu mällu sööbib elav kujutluspilt sellest koolisaalist, kirstust, õpilastest, meeleoludest... Pole kirjutatud teab mis luuleliselt, kuid ometigi on see nii siiras, hea ja kuidagi tundub nii päris. Võib-olla ongi siin midagi pistmist asjaoluga, et mu vanaisal oli verevähk...ehk seetõttu see algselt püüdiski mu tähelepanu...

1 Kobinat:

silvia said...

see on maailma parim luuletus ja ta on minu arust vägagi luuleline

Post a Comment