Harjumatu tunne on... sest kõik tundub nii hästi praegu. Mu pessimism on loomulikult alles ja kõik muud imelikud inimvihkajast umbusaldaja iseloomujooned, but apart from that life's ACTUALLY great at the moment. Mistõttu on mul millegipärast raske mõista teiste madalseise, ma ei ole enne nendega nagu eriti tegelenud ega pead murdnud, sest ma olen oma muredes ja depressiivsetes tunnetes kinni. Või noh, ma olen alati nagu proovinud kallite inimeste jaoks end kokku võtta ja siiralt nende tuju tõsta etc etc, aga seekord on kuidagi teisiti. Kuna minust endast jooksevad positiivsed laengud pidevalt läbi, siis ma tahaksin seda ka jagada. Aga no kus sa saad... Kusjuures, isegi eesti keele eksam, mis ilmselgelt pidi halvasti minema, ei muuda hetkel enam mu tuju niruks. Millal ma viimati end nii rõõmus-õnnelikuna tundsin?
Mul on hea meel, et ma saan olla mina ise. Ausalt öeldes, ma pole seda nagu ammu saanud. Ei tea, miks. Lihtsalt oli blokk ja ei suutnud. Eks vist õigeid inimesi on ümber vaja. Mitte vist, vaid kindlalt.
Ma avastan endas aeg-ajalt vastuolusid. Näiteks, ma tunnen, et inimesed oleks justkui kuritöö toime pannud, kui teevad ilmselgeid kirjavigu (mitte, et ma ise neid ei teeks) või kasutavad inglisekeelseid sõnu eestistatuna (estonglish vms) ehk kokkuvõttes - hindan puhast eesti keelt. Teisalt, ma räägin ise VÄGA palju inglise keeles ja kasutan inglise keelseid sõnu keset juttu. Miks? Nojah, hea küsimus. Mõnes mõttes on see justkui praktika, kui ma pean pikema vestluse mõne sõbraga inglise keeles. Kuid teisest küljest, inglise keeles kõlaks osa lauseid/sõnu/fraase nagu paremini ja õigemini. Niiet, mida?
Also, see on hea lugu:
Pages
The Little Sister is watching.
1 Kobinat:
minuga võid õnnelikku juttu rääkida!
Post a Comment