[11:52][OMG] naksitrall+kiks
[11:53][OMG] retarded+kiks
[11:53][OMG] kashei+kiks
[11:53][OMG] korni+kiks
19:30:37 [OMFG] no kuhu see kiks nüüd jääb
19:30:45 [marko reikop] kiks sööb
19:31:01 [OMG] minge persse oma kiksiga
19:31:11 [vikat] jah minge persse
19:31:15 [vikat] ma ässitaja ei ole
19:31:19 [vikat] aga verd tahaks näha
19:31:39 [OMFG] njaa
19:31:49 [OMFG] kui kiks oleks minuga, siis koos läheks IGALE POOLE
19:31:51 [OMFG] kasvõi persse
19:35:13 [marko reikop] kas kiks üldse kedagi armastab?
19:35:20 [Mihhail Lohonossov] ei armasta
19:35:28 [Mihhail Lohonossov] aaa
19:35:29 [Mihhail Lohonossov] eiiei
19:35:36 [Mihhail Lohonossov] ma tahtsin öelda et sind ei armasta
19:35:57 [marko reikop] a kas armastab üldse kedagi?
19:38:28 [OMG] türa retarded ka nutab kogu aeg kiksi taga
19:38:38 [vikat] noo nii
19:38:40 [OMG] haiged olete vä
19:38:44 [vikat] kas ta on siis pandav ka ve
19:38:50 [vikat] et te kõik ta peale kiimlete
19:38:52 [OMG] eiminatea
19:38:55 [marko reikop] eieiei
19:39:00 [marko reikop] mina ei kiimle midagi
19:39:03 [OMG] kõrvas pidi retssuur auk olema
19:44:15 [OMG] ma vist ignon kõik kiksijad ära
Isa rääkis ükspäev, kuidas naaber-üüriline (üks mustanahaline kommunist, kellel ilmselt pole TÕELISEST kommunismist halli aimugi), oli psühhiaatriahaiglasse ravile viidud 10 päevaks. Kui ta välja sai, helistas isale ja oli segaduses, kuidas tal küll kuue kuu üür saab makstud olla (kas ema maksis?), kui ise nii kaua haiglas oli. Mida iganes nad temaga, ta mäluga seal ka ei teinud, soovin aeg-ajalt isegi, et minuga sama tehtaks. Mõtle vaid, kui mugav, kõik halb pühitud, nagu poleks olnudki!
Mulle tuleb sõnaga "armastus" alati meelde David Icke'i raamatu pealkiri "Ääretu armastus on ainus tõde. Kõik muu on illusioon" (ja loomulikult mitte ainult). Aga äkki on hoopis armastus ise kõige suurem illusioon, mis üldse kunagi loodud? Äkki on see lihtsalt midagi, mida loll inimmass taga ajab ja mille najale toetub, samal ajal, kui miski kurjem saab seetõttu toimuda nii, et me ei märkagi, sest oleme võtnud "armastuse" oma kinnisideeks? Väidetavalt vanad eestlased ei tundnud armastust, sest neil ei olnud sõna selle kohta. Korraliku semiotudengina olen kursis Sapir-Whorfi hüpoteesiga (keelelise relatiivsuse hüpotees), et keel määrab ära selle, kuidas me mõistame maailma ja mõtleme. Äkki ongi "armastus" loodud lihtsalt sõnana selleks, et me usuksime pimesi millegi nii võrratu olemasolu, et me püüdleksime millegi nii ideaalse ja ülendava poole ja seetõttu ei paneks tähele, mis tegelikult toimub?
Aga äkki ikkagi on ta olemas. Igalpool. Tuleb ainult osata vaadata ja tunda, teha oma silmad lahti, avada meeled. Äkki on tõesti olemas midagi nii meeletult tugevat, mis blokeerib välja kõik muu, kõik halva, tänu sellele saab kõigest üle. Omnia vincit amor. Aga mida paganat tähendab siis "sometimes love is not enough"? Mida? Mida?? MIDA? Kui keegi kavatseb mulle väita nüüd, et "erandid kinnitavad reegleid", siis ma viskan seda keegit oma tanksaapaga. Jah, ja sa ära mõtlegi eest ära põigata. Mida uskuda, keda uskuda, kuidas elada... Ma olen meeletult skeptiline - peaaegu kõige suhtes - kuid ma tahan uskuda esimest. Tahan, jah ma TAHAN! Ja usun.
Ma olen oma häbiväärselt lühikese elu jooksul muutnud mitu korda meelt truudusemurdmise suhtes. Tubli teismelisena (jah, olin tõesti tubli) tahtsin uskuda vaid puhtusse ja tugevasse armastusse ja kui mulle peaks keegi kunagi truudust murdma, on kõik - ei mingit vabandamist, ei mingit andeksandmist, midagi, lihtsalt kõik. See oli minu meelest kõige hullem asi, mida üks inimene võiks teisele teha. Paar aastat vanemaks saades, aga endiselt teismelisena arvasin, et noh mis see seks siis ikka ära ei ole. Seks pole armastus, mis vahet sel on. See on KÕIGEST seks. Oma esimese normaalse ja pikema suhte ajal õppisin, kuivõrd raske on, kui suhet kiusab keegi kolmas. Läksin siis tagasi oma esimese seisukoha juurde - petmine on igal juhul no-go ja tähendab viivitamatut suhte lõpetamist. Olin selle poolt üsna kaua, sest tegu pole ju ometigi mitte veaga vaid valikuga ja kui mulle tahetakse tõesti niimoodi haiget teha, siis mind ei väärita. Viimase aastaga on mu silmad avanenud (veel mingis suunas), olen kokku puutunud igasuguste heade ja halbade sündmustega. On olnud mu elu kõige ilusam, kuid ka kõige valusam aasta. Sündmustekeerised on mind mõtlema pannud selle üle, et pagan võtaks, me oleme inimesed - pahelised, mitteideaalsed, komistavad, õppivad, ihade ja kiusatuste käes vaevlevad. "Ma suudan vastu panna kõigele, ainult mitte kiusatusele" ~ Wilde. Läbi nende vigade me õpime ka ennast tundma, järgmine kord oleme targemad, ei lange enam lõksu, ei lase asjadel kontrolli alt väljuda. Niisiis, petmine. See on andestatav. On raske, on. Aga oletame, et järgmine kord teed ise vea... Mis tunne on? Soovid andestust? Et mitte jääda segaseks, mainin ära, et ma ei räägi konstantsest petmisest. Ma räägin sellest ühest ja esimesest. Võib-olla kui jälle natuke vanem ja targem olen, suudan ka välja mõelda, mida teha teise, kolmanda, kahekümnenda truudusemurdmisega. Praegu mitte. "Once a cheater, always a cheater"? Võimalik, kõik on võimalik, aga ega enne teada ei saa, kui... Võib-olla tõesti olenevad minu perioodid (kaks viimast) konkreetsest suhtest: ei armasta - armastan. Omnia vincit amor...
...or not.
Juba tuttav misantroop minu sees üritab leida teed välja. Hakkasin endaga juurdlema pärast tuttavate mängurite juttu kuuldes. Ma saan täiesti aru, et tegu on (kui varem juhuslikult mitte, siis nüüd küll) subkultuuriga, tugeva subkultuuriga koguni. Kui meile sisendatakse ja jäetakse muljet mänguritest kui enesesse süüvinud ja kaitsetutest nohikutest, siis reaalsuses seda näha küll pole. Võib-olla on asi konkreetsetes (ära hellitatud) isendites, võib-olla mitte. Mõistan, et Alienware'i raal ja Razer'i klaviatuur identifitseerivad sind ja asju kasutatakse justkui mingi piirina. Üsna sarnane Apple'i kultusega - kui sul on juba iPod, siis kindlasti peab olema ka iPhone ja no kui juba need kaks on, siis ometigi ei sobi PC, vaid RAUDKINDLALT MacBook, eksole. Nii palju, kui ma ka asjadekultust ei laidaks, on laiduväärt veel rohkemgi järgmine: need, kes end mängurina identifitseerinud ei ole (või isegi kui on) ja - kujutad sa ette - mängivad seepärast, et tõesti T O R E on ja tegu vahva ajaviitega, siis need hoidku oma kaabu ja piip, sest sa oled MÕTTETU, SU GRAAFIKA ON VÄÄRTUSETU, ARVUTI AEGLANE, KÕIK ON PASK, KUIDAS SA ÜLDSE JULGED MÄNGIDA MIDAGI? Võtame hoo maha, eks. Aga palun, mine mängi ja võta seda kui ainukest elu. Aga kurat, kui tahan mängin ka oma äriklassi HP peal mida iganes ja pole ka viga, mängisin ka vana Packard Belli logu peal, sest MEELDIS, mitte seepärast, et mul oleks vaja midagi tõestada. Ei.
Ma ei tea, mis toimub, aga subkultuurid üleüldiselt hakkavad kaotama oma võlusid. Kui varem eksisteerisid need mingi mõtte pärast, nende taga peitus idee, siis praegu on rõhk vaid stiilil - ASJADEL. Näiteks, steampunkil oli *kunagi* mõte ja stiil oli selle väljendusvormiks, tähtis oli ka kõigi vidinate ja esemete ise valmistamine. Stiili taga oli alles subkultuuri tuum, aga nüüdseks on suures osas jäännud puhas stiil. "Issand sul ei olegi veel seda ja seda või? WANNABE!" Saate aru? See ei tööta nii. Asjad on vahendid, mitte eesmärk.
Tarbi24.ee, Facebookis 5551 fänni. Päris huvitav reklaamikas, võtmesõna juba nimes sees. Kuigi, ma ei kujuta ette, kellele see peale minna võiks. Mind isiklikult ajab veidi närvi selline nimi. Aga olgu, eks reklaami mõte olegi eelkõige tähelepanu tõmmata, olgu ta positiivne või negatiivne. Clever little skdhgkjls. Yup, wanted to express my disgust, that is all.
Anywho, semester läbi, suveks Haapsalus, veedan esimest töövahetust vaiksel pühapäeva öösel. Suutsin ilma broneeringuta tänavalt tulnud perele müüa meie kalleima toa. Võit. Kahjuks on kokad ja ettekandjad hommikusöögi osas veidi laisemad kui eelmises töökohas, st ma pean osa nende tööst ka kohati ära tegema (nagu mind hoiatati).
.
Kirjutasin parasjagu kultuuridevahelise kommunikatsiooni jaoks esseed ja jäin mõtlema austuse peale - vestluskaaslaste omavahelise austuse ja selle peale, kuidas see mõjutab suhtlemise edukust. Tuli meelde, et olin varem kirjutanud samuti essee suhtlemise ja suhtlemisstiilide teemal. Kaevasin selle failidest välja, lugesin läbi ja mind jäi kummitama üks lõik, õigemini ühed read, kus ma kirjutasin ühest piibli kümnest käsust - sa pead austama oma vanemaid. Mainisin siis ära, mida ma sellest käsust arvan, kuigi kartsin küll. Leian, et nii vanemad kui ka kõik teised inimesed, peavad austuse ära teenima. Ka vanemad on lihtsalt inimesed ja kõik neist ei ole toredad, hoolivad, armastavad. Sugugi mitte. Ma EI PEA austama mitte kedagi, kes ei ole seda väärt - olgu ta vanem või naabrimees.
Kuhu ma tahtsin sellega välja jõuda, on see, et järjekordselt see takistab mind esseed edasi kirjutamast, sest ma mõtlen sellele, millised on mu liigikaaslaste arvamused seoses selle käsuga ja ja ja neid oleks põnev kuulata.
Ma pidin küll õppima täna õhtul ilma igasuguste kõrvalepõigeteta. Kuid ometigi ma jõudsin 'midagi otsides' kulning'u juurde jälle ja see püüdis mu oma haardesse ja ma ei saa enam edasi õppida. Ja nii ma olen taaskord vähemalt üle tunni aja selle kuulamisele ära kulutanud, aga paraku ei ole Vana-Egiptus (SEE Vana-Egiptus) sugugi ahvatlevam praegu... mitte miski ei ole.
Tahaksin leida kellegi, kes suudaks seda õpetada...

