Täitsa hea!! Koguaeg vingusin, et ma ei saa viikingis ühtegi sinikat. Nojaa ja siis Jets küsis neljapäeval, kas ma tahaksin mõõka ja kilpi proovida ja millegipärast olin ma väga entusiastlik (no vähemalt teistel oli lõbus). Mõõk oli veidi raske ja kilp oli umbes kolm korda raskem. Anyways siis kodus avastasin mingi 3-4 väikest sinikat põlvede juurest. Awww nii nunnud! Huvitav, kas on olemas midagi sellist nagu sinika-fetiš?? Igal juhul mul on tunne, et ma vist olen üks selline. Ma poleks seda endast küll arvanud, aga no nääd sa siis...
Vihkan Playback'i. Ma ei tahtnud sääl osaleda ja ütlesin, et ainult siis tehniliselt ju võin, kui neil väga vaja on ja nad ei saa teisiti. Najaa...Merit helistas laupääval, kui nende proov oli alanud. Loomulikult ütles ta, et väga neil on vaja, et ma tuleksin ja mul hakkas hale ja ma läksin. Tehniliselt nagu mulle ei meeldi siuksed lauljad nagu Calvin Harris ja veel vähem tahan ma mingit booty-thingy't teha, pekkis! Millesse ma ennast nüüd mässisin?
Päris veider. Kunstiajaloos täna rääkisime Dada'st ja Dadaism'ist. Millegipärast peale iseluumulike tunnuste ja teoste seostasin ma seda Einstürzende Neubauteniga. Hiljem tunni lõpus it hit me: Neubautenil on laul nimega "Let's do it a Dada". No vot! Everything's coming together now!
Silvia avastas, et on olemas fraas I'm anal about it. Veidruste tipp!
Miks kedagi ei huvita absoluutselt inimest mured, probleemid, mõtted? Täna tunnis üks õpetaja karjus põhimõtteliselt mu klassiõe pääle. Ma saan aru küll natuke ka õpetajast, ma läheksin ka närvi, kui inimene pole tundides üldse kohal olnud. Kuid nagu näha ei huvitanud teda ka põhjus absoluutselt. Samamoodi nagu kuradi kunstiajaloos (õpetaja õudsaim, kohati idiootlikeim kõigist) vaatasime filmi ja pärast tegi tunnika. Nende tööd, kelle oma midagi väärt ei olnud, hindas ta tärniga (whatever that means), kaasaarvatud ka minu oma, aga olin ma üldse tunnis?? EI!! Loomulikult peavad tärniomajad tegema kirjalikult kokkuvõtte selle kunstniku elust ja loomingust. Mida fakki nagu??? Isegi puudujad, ma saan aru kui oleks põhjuseta puudumine, aga mul oli põhjus ja veel missugune!! Teda aga ei huvita. Inimesed on nii enesekesksed ja hiiiiiiglasliku egoga. Tehniliseslt nagu minagi, aga ma ürita, ausõna üritan...olla arvestav.
Teisalt, aga kui midagi valesti teed (mõne arust), siis on küll vaja oma nina teiste asjadesse toppida. No vaata siis kui tore(!). Mind on juba kaks pääva järjest kodus tehniliselt lolliks sõimatud. Kas pole mitte armas(?). Ma arvan, et inimesed on erinevad ja mis mõnele tundub haiglaslik, mõttetu, idiootlik, on teise jaoks normaalne, tore, elustiilijuurde kuuluv, tavaline asi. Seega ei tohiks keegi teisele ütelda, mida ta tohib teha ja mida mitte, mida peab tegema.
Laupääval tuli taas orkestrinohiku kohuseid täita ehk siis hommikul vara (mis tavaliselt tähendab kell 10 muusikakooli saalis olemist ja 8.30 ärkamist) proovi minna. Kuid tõn-tõn-tõõõ, seekord oli kell 12 ja loomulikult olin ma selle unustanud. 9.30 hakkasin orkestrisse siis jalutama ja veidi rohkem, kui pool teed läbitud, triivis minu mõtteisse fakt, et mingisugune nädalavahetuse suur proov pidi ju kell 12 hakkama. Kiiruga otsisin noodimapi, kus vahel elutseb tähtis infoleht, ja täitsa bollocks...MA OLIN LIIGA VARA TULNUD!!!. Lätsi tarrõ tagasi ehk siis seadsin sammud taas kodu poole. Uksest sisse astudes olin räigelt vihane (enda peale eelkõige) ja käratasin emale, et kui ta mind pärast autoga ei vii, siis ma ei lähegi. Tehniliselt oli see aga kõige tähtsam proov üldse, sest varsti on muusikakooli juubel ja see oli proov, kus oli kohal suurem osa vilistlastest. Pekki! Ema ei viinud mind autoga. Märatsesin ja virutasin karule. Närvis, kuid siiski minekuvalmis, ronisin trepist alla ja lahkusin kodunt. Proovis aga oli äärmiselt-äärmiselt vahva. Ise ka ei usu. Orkestrinohikutel on nii tore huumorimeel ja lihtsalt terve (ma arvan :O) orkester sai paar korda kõvasti naerda. Samas on täiesti võimalik, et ma mäletan veidi valesti ja mina olin see ainuke, kes KÕVASTI naerda sai...Anyways lõpuks ma siiski ei kahetsenud proovi minekut :D
Õhtul läksime Lauraga kontserdile, Compromise Blue ja Gene Taylor Ameerikast esitasid vahvaid ja mõnusaid blues'i helisid. Maksimaalselt tore õhtu! (Laura kartis õlle osta, äärmiselt tähtis fakt).
Najaa...pärast viimatisi üleelamisi siis mingi uuem värk ka ikka vaja kirja panna. Aga noh, mis sääl ikka. Keemia tunnika-junnika sain 10, mis on unreaaal, sest ma põhimõtteliselt nagu ei saa Rääli keemias kümneid. Müsteerium missugune! Hakkasin oskama?
Mõtlesin veidi, et elu on tegelikult imelik ja inimesed on imelikud ja tegelikult, miks on meil üldse vaja mingit raha ja asju ja muud nodi? Tegelikult jääb see kõik meist maha, mitte midagi ei võta me kaasa endaga...Elu koosneb metsikult suurest illusioonist, mille me ise endale loome.
Tegelikult võiks nüüd natuke rõõmsamat juttu ka kritseldada. Hmmm...ääää...ööööö. Nojah tegelt tahtsin seda öölda, et JASON STEELE TOP ARTIST'iks. Ehk siis ta on Charlie the unicorni looja ja muide see pole mitte tema ainuke meistriteos. Oh ei! Lisaks on veel selliseid nagu Llamas with hats, Mr.Happy Face, Ferrets ja palju muud üli-überhead animatsiooni ja ka paar mitte-animatsiooni. Life seems a lot brighter, when there's a little bit of Jason Steele.
11 detsember on üks event-thingy, mis oleks nagu selline, kuhu põhimõtteliselt tahaks väga minna. Metsatöll, Ajattara, Herald, ZETOD. Kas mul pole tõesti sõpru, kes tahaksid veel sinna minna?? Ega nad mind ometi üksi Tallinna ei taha saata? Ma eksin sääl ära ja satun kuhugi keldrisse elama (põhjus teadmata) ja tagatipuks lõpuks müüakse hooraks kah veel. Aga tegelt ei ole asi nii hull,üksi on lihtsalt igav kuskile konsale minna...Aga lõpuks ma tahaks tuua välja veel avameelse avastuse (kõike tegelt ei tasu uskuda, mida ma räägin). Ma tahaksin abielluda Zetode solistiga!
Ülo Peterson
09.12.1939 - 20.10.2009
Vanaesä
Artur Adson
Üts lumihapen, kulupää,
üts vana mehekene
lääp omma Luujat tennämä,
kään noodilehekõnõ,
sääp klahve pääle nõdra' käe',
et katab kõllast kõllaus;
silm häste seleta ei näe,
ent hengen vana hõllaus
Lüüp sirgu aastakümne küür,
pilk lendäp kaugusehe,
et kaop lagi, vaop müür,
viip palge valgusehe:
nii paistab temä otsa iin
üts perisvalu vagu,
kon kaivet terve elu piin,
tä lõpmatus nink agu.
Jäll nõsep üles rüäpää,
kui torm om lännü ärä,
nii inemine maha 'i jää,
tä nõsep, silmän särä
tost viist, mis süäme nõrgass süüp
nink alandlikuss henge:
kõrd elu peris maha lüüp,
om seni pruuvnu enge.
------------
...
Keäki temält tüüd es nõvva:
elu läbi jo tüüd tennü,
puhkust oless nüüd vast nännü,
enge sedä viil es jõvva -
enne aiga hauda lännü!
Ma armasta sinno!
Lihtsalt peidan end iroonia, metsiku naeru ja hüperaktiivsuse taha.
Isa pidi Wales'ist 23.detsembril vist Eestisse tulema, kui NÜÜD vahetas lennuaja ümber ja me mõlemad seame sammud või noh rattad või tiivad (mida iganes) Võru poole Laupääval ehk 24.okroobril ehk vaheaja esimesel pääval. Tagasisõidu pilet on issil ümber vahetamata ja seda, millal tagasi lennata, otsustab ta nii öölda käigu pealt...
Ma arvan, et terve see nädal saan ma meeldivat Anna seltskonda nautida ja muidugi vaheajal ka (et mingit teisitimõistmist poleks, siis Anna on Karenina ehk Lev Tolstoi romaan).
Ma ei viitsi kirjutada tegelt eriti...
Ma ei saa...Ma tahaks nagu rääkida kellegagi, aga samas ei taha ka. See on raske. Iga faking kord, kui isa räägib järjekordselt halvema uudise, on mul tunne, et nüüd on kõik, ta ei ela seda üle. Siiamaani on kõik enam-vähem paremaks läinud (niivõrd-kuivõrd, kui palju see üldse võimalik on), kuid nüüd... Esimene kord, kui see juhtus, ei olnud eriti hull, seekord aga kaasnes ka halvatus ja kuna tal on ka see põhihaigus, siis on kõik topelt raske ju.
Lights out. Shall we go to sleep?
Is it just a show? Is it just a dream?
Breakdown is on it's way
Breakdown in the month of May
Breakdown and cry, lay down and die
Goodbye, goodbye.
Ma ei suuda, ei taha, ei või...
Ühel õhtul polnud mul midagi teha
tuli tahtmine tänapäeva pidusid näha,
oi küll oli noori seal ukse taga,
ümber maja tiirles miilitsaid ka mitusada.
Kohe uksest siis sisse mind trügiti,
vastu seina mind toorelt seal nügiti,
kohe kopsu tungis mulle nikotiin,
ah on see disku alles hirmus piin.
Disko pole oluline,punk on põhiline,
see on siiski oluline armas disko huviline.
Mingi kasti seest tuli seal hirmus plära,
ei taband mina algust ega lõppu ära,
kõik noored seal tantsida vihtusid,
aeg-ajalt oma higi ka siis pühkisid.
Üks kutt, kes kargas seal lava peal,
karjus imelikku torusse miskit seal,
ma mõtlesin noh, et kuulaks ju vähe,
ja varsti ma lihtsalt ära lähen.
Disko pole oluline,punk on põhiline,
see on siiski oluline armas disko huviline.
Lõpuks väsinult ma komberdasin koduteel,
mu kõrvus kumises see diskotümps veel,
mõtlesin, et enam ma,
ei lähe sinna diskodele tolknema.
Ja pärast rabavat südameatakki
ma mõnuledes kuulasin õepoja makki,
ei saanud mina rahuldust sest diskovärgist, sest õiget mõnu tunnen ainult pungist.
Disko pole oluline,punk on põhiline,
see on siiski oluline armas disko huviline.
Lihtsalt tuli meelde see laul ja millegipärast tekkis tahtmine selle sõnad siia kirjutada. I wonder why...
Ema läks siis järjekordselt sessile Tartusse ja nagu nondel puhkudel ikka, pean ka seekord ma ise oma söögi valmistama või mingit teistmoodi hankima.Täna siis hakkasingi õhtusööko nagu tegema. Algus oli palju tõotav: frikadellid ja makaronid said ilma ülekeemisteta valmis ja pannil kogu see värk ka ei hakanud metsikult särisevat praadimise ja põhjakõrbemise häält tegema. Kallasin ära makaronide keetmise vee, pesin poti puhtaks ja kõik tundus endiselt korras olevat. Kuid siis (dramaatiline "kuid siis" nagu ikka kulminatsiooniga asjandustes) võtsin frikadellipoti, et sealt vesi kallata ja pott pesta ning juhtus õhtu...ei,NÄDALA tippsündmus. Poti üks sang oli metsikult kuum ja ligikaudu 100 kraadise veega pott lendas mu käest ja loomulkult suurem osa lendas jalgadele. Täitsa metsik! See oli valus, kui mitte öelda, et väga valus! Vanaema hakkas jubedalt muretsema ja saatis mu otsejoones vannituppa, et seal külma vee sisse jäsemed toppida. Aga nojah, eksole, ma ei suutnud liigutadagi end algul, mis siis vannitoani kõndimisest rääkida. Lõpuks siiski ületasin takistuse ja komberdasin kuidagi sinnani. Vesi küll nagu midagi paremaks ei teinud, vanaema leidis mingi põletusvastase vahu-thingy ja ka see ei teinud asja leebemaks, pigem läks hoopis valusamaks.Tehniliselt nüüd on natuke parem juba olla ja ma suutsin disaster-macaronies'id ka ära süüa.
Hanna Stiina lõhkus oma hannastiinatsemise tagajärjel mu kõrvaklapi ära. Mitte et ma muidugi pahane oleks, muidugi mitte, see lihtsalt lõpuks tõukas mind teoks tegema asja, millest juba ammu olen plaani pidanud. Nimelt ma tegin Hanna Stiinale kommuuni Orkutisse, ta pole sellest vist eriti vaimustuses, aga ma lihtsalt pidin, sest millegipärast saab ta alati veidrate asjadega hakkama.
Miks on nii, et just sel kellaajal, kui poes käib üldjuhul kõige rohkem rahvast on lahti ainult üks kassa. Kas pole mitte ebareaalne? Käisin täna mingi kuue paiku Kastani poes ja vot järjekord on mingi 5 meetrine (okei, tehniliselt ma ei oska seda pikkust õigesti öölda, aga põhimõtteliselt nagu). Täitsa metsas, jää või orkestrisse hiljaks (orkestrinohik ha-haa). Täielik müsteerium.
