üleeile oli teisiti, kuid põhimõte sama.
Inimesed räägivad, kuid mina aru neist ei saa,
maailm kauge näib, kui sina oled lähedal.
No vaata, mis sa tegid,
no vaata, mis sa tegid.
Kui mõni totu otsustas, et võiks keerata kella ja vaheaega lühendada tunni võrra, siis ma hoopis pikendasin seda kolme pääva võrra ja jäin haigeks. Well isn't that awesome(!) Tegelikult pole ma selle üle eriti õnnelik, aga oh well, what can I do?
Tahaksin Zetode kontserdile minna...
...kui sa läed maale, kus sind oodatakse ja rõõmustatakse su tuleku üle. Kui vanatädi on valmistanud kartuleid päris vanaaegses ahjus ja kotlette, kapsast, koduveini...kui kõik tundub nii hää ja armas ja uskumatult võimatu arvestades tänapääva maailma. Kui vanatädi näitab vanu pilte enda ja mu vanaisa lapsepõlvest, isa ja tädi lapsepõlvest, kui ta jutustab põnevaid ja üllatavaid lugusid, nagu näiteks, et vanatädi vanaema üks kuuest õest olevat olnud leidlaps, kui ta leiti, olevat tal nööriga kaelas olnud kurvameelne, kahetsev ja paluv luuletus...Sellistel hetkedel tundub, nagu tänapääva ruineeritud maailm pole suutnud veel kõike endaga kaasa tõmmata ja ära rikkuda, mis on äärmiselt tore. Väga vahva, et on paiku, kus on säilinud lihtsus ja killuke ajalugu...
Kuigi tegelikult tundub Võrus üldse kõik ilusam, parem, armsam (miks??).
Toppisin eile järjekordsele inimesele käärid kätte ja käskisin oma juukseid lõigata. Vähemalt Veevi ei hakka halama selle peale, erinevalt mu emast, kes terve aja vingub "Appi ma ei saa su juukseid lõigata, ma ei oska, ma rikun ära..." ja nii edasi. Tähendab selles suhtes, et nagu KEDA HUVITAB!? Need on kõigest juuksed, kui midagi peakski valesti minema, siis kasvavad nad varsti välja ja ongi moos. Ma ei saa aru nendest, kes käivad juuksuris ja maksavad suuri summasid mingi soengu pärast. Tegelikult mul on pikemat aega mõtteis hull plaan end mingi aeg kiilaks ajada, ma pole veel selleks julgust leidnud, loodetavasti kunagi...
Ma olen isegi enda kohta üleloomulikult palju magusat söönud...
Ja, må du leva, Ja, må du leva,
Ja, må du leva uti hundrade år.
Ja, visst ska du leva, Ja, visst ska du leva,
Ja, visst ska du leva uti hundrade år.
Kas te kujutate ette, kui ilusa fraasiga on minu blogisse jõutud, niii südantsoojendav lausa: mine vittu pede homo värdjas
Mis oleks, kui...? Küsimus, mis tihti eksib mu mõtteisse. Lihtsalt üksik hale ja unelev "mis oleks kui...". Võimalusi on nii mitmeid. Miks just see ja mitte teine? kuidas peaks meil olema võimalik teha õigeid valikuid, eksimisprotsent on ju nii suur. Jah, kuid mis siis sellest. Las olla... Peaasi, et hiljem täielikult ei kahetse. Ja riske tulebki ju võtta. Ilma riskideta oleks elu igav, kõik oleks üksluine ja värvitu. Ma tahaks teha midagi ettearvamatut ja äkilist ja põnevat ja hullu - oh wait, I already did. Kuigi tehniliselt koolivahetus ei loe, vaja on midagi ekstreemsemat. Näiteks võite mulle alati sünnipäävaks benji hüppe pileti-thingy kinkida. Oleksin ääretult rahul. Pea ees kõrgelt tundmatusse hüppamine on just see, mis ülendab. No seriously guys, I want to bungee jump (hint(s)- hint(s))!!
Tagantjärgi siis: trevlig internationell kvinnodag!
Saabusin nädalavahetuseks koju, isegi sõidukaardi sain täna kätte. Jõudsin koju ja loomuliult sain vanaema tehtud lõunasööki süüa. Kuidas ta saakski siis oma lapselapse nälga jätta!? Mingitel teadmata asjaoludel otsustasin avada rüperaali ja minna veebi. Tüdinesin peagi ning tuli tahtmine haarata oma erialaline instrument. mängisin algul veidi orkestripalu (hihi homme tuleb nii, kui nii orkestrinohiku kohuseid jälle täita), kuid kaua ei viitsinud nendega tegeleda, sest üsna igav on kohati mingeid üksikuid haledaid noote mängida, loomulikult mõne koha peal saab ikka normaalselt viisi ka mängida, aga no tead, parem juba oma muusikakooliaegseid soololugusid mängida. Sirvisin siis veidike mappi, mis minu üllatuseks oli väga paks, pole enne tähele pannudki. Otsustasin mängida eksami sonaati ja lemmik muusikakooli lugu, mida olen kunagi mänginud. Viimasel on päris mitu lehte ja kuidagi mõnus on loopida noodilehti puldi pealt maha, hoopis lõbusam kohe. Sonaadi puhul avastasin, et mul ei lähe vist kunagi teise ehk kiirema osa raskeim käik meelest ja käest. Mängisin selle peast, ega suutnud nooti jälgidagi. Oi kurjummel kuidas ma vihkasin selle loo õppimist, kuradi raske oli ja nagu teada, siis muusikakooliks ei viitsinud ma eriti õppida. Kuid ma mulle tundub vahel, et flöödimängimine on just see, mida ma teha tahan... aga ma ei saa ju ometi minna muusikaakadeemiasse, ma lihtsalt ei taha, mulle ei meeldi see õhkkond, mis sääl valitseb. Natuke liiga ametlik nagu ja ma läheks varsti hulluks sääl. Samas olen korduvalt oma peas (tegelikult ka peast väljas) kaalunud mõtet, et võtta abituriendina lisa-aasta muusikakoolis. See tundub veider, kes on enne näinud muusikakoolis õppivat kaheteistkümnendikku??
Noarootsi oli õige valik, ma ei kahetse absoluutselt. Ühikas on tore ja lausa ebameeldiv on koju tulla. Klassikaaslased on vaffad ja eile tähistasime Gerttu sünnipääva veidi {ta pole tegelikult mu klassiõde, vaid kümpa (deem, "kümpa" pole isegi mitte minu väljend ja ai kurja, kuidas jäi külge)}. Kõige vaffam oli psühholoogia tund, Raigo kirjutas mulle luuletuse (hakkasin naerma ja mitte vähe) ning ta on on liiga tore ja vahva ja random ja naerev ja lahe inimene. Kõik, rohkem ma sellest ei räägi (PUNKT)
I'm screwed...
So um... where do I start!? Pühapääval jõudsin ühikasse, olin täiesti üksi alguses. Üritasin end vaikselt sisse seada. Mingid kaheteistkümnendikud jõudsid siis umbes 45 minuti pärast, nad on kõrvaltoast. Siis mingi päris hilja saabusid kolm samasugust hullu nagu mina. Minu esimesed sõbrad jeeee. Gerttu on see kõige segasem, ma lihtsalt ei oska teda kirjeldada. Minu toanaaber on ühtlasi ka mu klassiõde ja olgugi, et hullud rääkisid, et ta on veidi ebameeldiv, tundub ta väga vaikne ja tore. 11 M'ist 11 K'sse, tõn-tõn-tõõõ!
Esialgu olid tunnid minu jaoks väga vaiksed, keegi nagu eriti ei rääkinud minuga. Kuid svenska ajal oli juba veidi vaffam ja mind kutsuti näitekasse. Näitekas on ülitore, NO99'st Jaak Prints on selle juhendaja. Ah ja eriti tore oli, et ta teadis kohe mu nime, mis on väga positiivne. Kuid ma ei kujuta ette, kuna ja kellelt ta võis selle teada saada.
Igal juhul praegu olen veel rahul ja ei kavatse wiidekasse tagasi lennata...
Eile. Eile oli vahva. Terve pääva Noarootsis. Rääkisin NG direktoriga ja (vastupidiselt ootustele või õigemini kartustele) ta küsis vähe küsimusi ja oli hästi mõistlik ja arukas. Esmamulje oli ülikõva, kool on lihtsalt nii tore. Kujutate ette, isegi söök on hea!! Kõik oli tegelikult nii ebareaalselt mitte-koolilik. Mul puuduvad sõnad, aga vähemalt peaks asi nüüd kindel olema - esmaspääval, 1. märtsil. Muidugi päris irooniline ju, et meil on B-keeleks rootsi keel, millest ma ei jaga midagi. Metsik rootsikeeleline suvi tuleb. Aga ma olen rahul, olen nõus õppima kõik selle massiivse hulga svenskat selgeks. Peaasi, et motivatsioonikriisi ei tekiks. Millegipärast on saanud hulk inimesi Wiedekast juba teada, et ma lahkun. Ai kurjummel, kes lubas kuulujutte levitada? Anyways, kui Andero ütles Ky'le koguaeg, et ta paberid välja võtak, siis vat juhtub nii, et ma teen seda Ky asemel. Well you know what they say - be careful what you wish for.
Lõpuks...nüüd siis teen muinasriided valmis. Maksku, mis maksab (okei, tegelikult selles ma pole kindel, kui linane riie juhuslikult üle 1000 krooni peaks minema, siis ma ei kavatsegi neid valmis õmmelda). Tegelikult ma ei saa aru, mille ma nii kaua olen vahtinud, ammu tahtsin juba ära teha need. Viikingis käiakse pinda ka vahepääl juba, et kas ma olen juba alustanud või kus maal ma rõivastega juba olen. Oh well, it's now or never!
Heh, jällegi on kätte jõudnud aeg, kus Matemaatika Kuninganna taasesitles meid lõpmatustele, määramatustele ja värvilistele miljonitele. Kuid seekord oli tegemist lisaks jada piirväärtuse kordamisele ka täiesti uue värgiga. FUNKTSIOONIDE PIIRVÄÄRTUS. Jajajaa...ega see pole nalja asi, mingid liimes'id tilbendavad silme all ja mingid külilikeeratud kaheksad ja number jagatud nulliga ON VÕIMALIK!!! Chuck Norris can divide with a zero. Well as appears, I must be Mr. Norris.
Ma vist taipasin midagi...Algkoolis kuskil umbes 5. või 6. klassis loodusõpetuse õpetaja rääkis midagi sellist, et targad ja laisad ei jõua eriti kaugele, vaid hoopis töökad O_o. See tundus täiesti ebareaalselt müstiline, et kuidas nüüd tarkadel järsku hästi ei lähe. Samas tehniliselt, kes on tark üldse? Olgu algklassides pidasin end targaks, kuna olin täisviieline ega kulutanud aega selliseks tobeduseks nagu õppimine, kõik jäi lihtsalt nii möödaminnes meelde. Nüüd...jah nüüd ma mõistan. Olin harjunud kerge eluga ja sellega, et suurepärased hinded tulevad ilma vaevata kätte, aga vat vat ülla-ülla enam ei saa siin niimoodi liugu lasta. Olen harjumuste ori, loodan endiselt sellele, et kõik tuleb lihtsalt.
Motivation crisis!!
ERAKORRALINE MAAILMAVAATE MUUTUS. SEAL OLI KOLM TOMPU, KOLM KAETUD KUJU, LIHTSALT VEDELESID MAAS, NAGU POLEKS NEID KUNAGI EKSISTEERINUDKI, NAD MUUTUSID OLEMATUTEKS. LOOMULIKULT JÄÄB MÄLESTUS, KUID MIS ON MINGI KUJUTLUSPILT VÕRRELDES REAALSUSEGA? KÕIK TUNDUS EBAREAALNE, MINGI ÕÕVASTAV JA TÜHI TUNNE VÕTTIS VÕIMUST. MULLE TUNDMATUD, KUID OMETI OLI KA MUL TUNNE, NAGU OLEKSIN SUURE KAOTUSE OSALISEKS SAANUD. ŠOKEERIV, ÄRRITAV, MÕTLEMAPANEV, HIRMUTAV. NII EBAKINDEL, PURUNEV. SEE MUUTIS...ILMSELT JÄÄDAVALT. MA EI KARDA ÜLDISELT ENDA SURMA, SEE ON LOOMULIK OSA ELUST. ME KÕIK ELAME SELLEKS, ET LÕPUKS SURRA. KUID MA AVASTASIN, ET VÄGA, KOHE VÄGA VÄGA PELGAN LÄHEDASTE SURMA. MIS SIIS, KUI NENDE ASEMEL OLEKS OLNUD AUTOS MU VEND, VENNANAINE JA -TÜTAR, KES PARAJASTI TEEL SAAREMAALT TARTUSSE? VÕI SINU ISA JA VEND? EMA?
MUL POLNUD PLAANI KIRJUTADA NII DEPRESSIIVSELT, KUID MA EI SAANUD PARATA. EILNE ÕHTU OLI SÜNDMUSTEROHKE, VÄGAGI! AGA ÕNNEKS ON ARUAL, KES SUUTIS MIND VEDADA ÖÖSEL KELL 1 LAHEDATE LASTE PEOLE. VÕIMALIK, ET ASI OLI VEINIS JA STROHHIS JA VISKIS, KUID MA LÄKSIN MEELELDI JA...EI KAHETSENUD. MA LIHTSALT OLIN SEAL JA HÜPPASIN JA EI MÕELNUD ERITI MILLELEGI. VABASTAV, MEELIÜLENDAV, UNUSTAMAPANEV...
Kuidagi veider. Raudkivi oli üleloomulikult heas tujus ja tore täna, seda just igal tunnil ei juhtu. Mul oli just nimelt tema geograafia lehega mingi metsik hassle täna. Pidin mingi paberi välja printima, oletatavasti oli see mul mälupulgale tõmmatud. Algul otsisin paanilisel mälupulka, leidsin lõpuks ja jooksin kantseleisse. Seal selgus, et ma olin unustanud pääle võtta. Eksole, päris vahva(!) Õnneks vahetund oli 20-minutiline ja ma jõudsin koju joosta, olgugi, et hilinesin vene keelde. Järgmine vahetund roomasin jälle kantseleisse, siis lihtsalt polnud seal kedagi, kuna nagu ikka on pärast neljandat tundi pedagoogidel söögivahetund. Enne viimast tundi, milleks oligi armas-armas geograafi vedasin end printima, kuid tõn-tõn-tõõ, Kirsit ega ka Mairit polnud ikka sääl. Nagu mingi geoneedus. Kõik minu ponnisutsed (heh, mulle meeldib see sõna, toob naeratuse näole) olid asjata, tööd ikka ära anda ei saanud. Päris paha, Zlv juba kartis, et see võib olla minu lõpp, kuid toho-tillae, õpetajatädi ei olnudki kuri :D.
SEE tuli pugema!
Paanika on vist möödunud!
