BOLLOCKS!

Nüüd ma olen siis siin...

Sattusin internetis tuiates TÜ Kliinikumi lehele ja sellise uudise otsa, et vastsündinuid hakatakse kiibistama, alates 2011. aastast pidi olema imikute kiibistamine kohustuslik. Sain peaaegu rabanduse juba. Siis aga märkasin, et juurde on pandud 1.aprilli uudis ja alla mingi naeratav lõust. Arvatavasti-loodetavasti oli see siis nali, kuigi nad võiksid ikka mõelda, mida räägivad, sest asi on naljast kaugel ja mingi aja pärast hakatakse niikuinii ka imikuid kiibistama. Algul lemmikloomad, siis vangid ja lõpuks beebid - terve maailma kontrolli all. Sinnapoole jub kõik läheb...

Loe artiklit SIIT.

Olen ühteaegu nii õnnelik, kurb kui ka üdini hirmul. Homme on minek ja muidu polekski midagi hullu, kuid ma pean end kuidagi Dublinist Belfasti transportima. Ise. Võõras linnas, võõras riigis. Ma ei kujuta ette täpselt, kus see bussijaam üldse asub ja kust ma pileti peaksin saama ja kas ma üldse pärast õiges kohas maha lähen. Eeldatavasti jõuan ma 17.20 bussile, mis peaks Belfastis olema 19.25. Suure kohvriga võõras kohas seiklemine ei ole just see, mida ma väga ootaksin. Lohutan end hetkel sellega, et vähemalt saan ma elada Iirimaal (khmm, siiski küll Põhja-Iirimaal) ja pealinna kesklinnas. But I'm still frightened as hell.

Naljakas, kuidas ma tahan sinna nii kohutavalt minna, kuid samas tahaksin ka minemata jätta. Vastakad tunded, eh?

Oli plaan, et harjutan orkestri juubelikontserdiks, mis leiab aset üsna varsti peale seda, kui ma eeldatavasti peaksin naasma. AGA Ryanair on ju samasugune värdjas odavlennufirma nagu Easy Jet. Seega, jääb vist ära, sest ma siiski hoian ja armastan oma flööti liiga palju selleks, et seda kohvrisse panna ja noh ilmselgelt laptop ei lähe hoopiski sinna. Pealegi ma pean vist niikuinii jälle natuke petma lennufirmat ja võtan siiski teise käsipagasi - fotumasina. Midagi pole teha...eks ma pean siis komplikatsioonide korral demonstratiivselt kaamera kotist välja võtma ja koti kuidagi sülearvutikotti toppima. Way to go!

Au revoir, Kiks jääb taaskohtumist ootama.

Varsti võiks hakata hästi ka minema. Mida ma pean tegema, et ka õnne ükskord väärida?

See on praegu see elu, mida ma ei ole endale tahtnud. Kurat, me ise määrame omale tuleviku, miks ma siis ometi olen omadega ikka siin?

Võtsin kaamera jälle üle pika aja kätte ja tore oli. Sai mõned päris kobedad pildud tehtud. Muidu pole hetkel ka väga viga elul (enam). Tülid on tülitsetud, kurbus on ka läinud - asjalood läksid natuke paremaks, kuigi ma arvan, et päris endiseks niikuinii ei lähe, sest usaldust pole nii lihtne tagasi võita. Aga see selleks. Arvestades seda, et ma ei saa just eriti paljude Tema sõpradega hästi läbi, läks eilne Nostalgiapäevade raames toimunud üritus vägagi hästi. Olen rahul. Näete, vahepeal ma võin ka avatum olla.

Ehk ongi nii hoopis parem? Võib-olla ma saan nüüd päris vabaks ja võin vabalt lasta lahti kogu sellest jamast ja kohast?

Tunnen aeg-ajalt teravat viha, pettumust ja tühjust enda sees.

Kolisin vastu tahtmist Haapsallu 2001. aasta suvel. Olen Haapsalut jälestanud alates 2001. aasta suvest. Iga kuradi kord, kui ma sain vaheaegadeks põgeneda siit, tundsin suurt kergendust ja mitte ükski mõttedetail ei olnud sellest hirmsast linnast. Läksin närvi iga kuradi kord, kui ema helistas Haapsalust (kurat sa tuled mulle keset rahuaega mu õudusunenägu meenutama). Iga kuradi kord, kui vaheaeg sai läbi, oli rõõmupäevadel lõpp. Okei, mul on/olid sõbrad, toredad sõbrad. The problem was the so called HOME. It still is... Olin üliõnnelik, kui mind võeti ilma venitamata Noarootsi vastu, lõpuks ometi saan ma eemal olla. Kuid nädalavahetustel pidi jälle naasma. Lootsin, et ehk üks nädalgi on pikem või jätab vahele laupäeva ja pühapäeva. Kõik läks veel paremaks septembris 2010. Hakkasin pikisilmi ootama nädalavahetusi...

Esialgu küll vist ainult kaheks kuuks Põhja-Iirimaale, kuid siiski on raske maha jätta ainukest head asja Haapsalu juures...

Mis saab aga pärast seda? Kes ütleks. Kardan.

So once again I am flying to UK, tomorrow. But this time it's different. First of all, I'm going to a totally new airport (for me, I've never been to that one), it's in Liverpool. Basically it's a pretty good coincidence that the tickets to Liverpool were a lot cheaper, than the ones to Stansted, AND the plane takes off a lot earlier... BECAUSE I'VE ALWAYS WANTED TO GO TO LIVERPOOL YAY!!! Secondly, this time I am not going alone - the one I ACTUALLY love is coming with me. But unfortunately things aren't going that well at the moment, due to the fact that he's a total idiot and acts like a fifth-grader. He managed to piss me off so bad, that even if I would want to forgive, I just couldn't do that. OF course he thinks that there's no need to be angry and everything and that his poor little 'sorry' can make everything better. Well, it can't, OK! He cannot expect that every time he messes up, I can put up with it and pretend that nothing happened. I really hope that tomorrow everything's gonna be better and the long trip to Blaenavon isn't so uncomfortable, but fun.

XOXO

(I cannot believe that I actually wrote 'xoxo')

Ma ei söö täna.

Tahan leida mõnda inimest, kes tõestaks mulle, et inimesi ei pea vihkama ja et tegelikult on nad head.

Ma avastasin enda jaoks kõige ideaalsema õppimisvõimaluse (tänu sellele, et ilmselt kuhugi päevasesse tasuta kohale ma ei mahu). Tartu Ülikooli avatud ülikool, inglise keel ja kirjandus, tasuta koht (jahh, seal on 10 tasuta kohta!!). See tähendaks seda, et ma ei pea ehk õppelaenu võtma, et maksta õppemaksu, renti ja kommunaale, vaid ma saan käia tööl, et ära majandada. Super!