Vahva on avastada mõnikord, et hey inimestel polegi nagu väga viga. Võib-olla ma olen kogu selle aja eksinud ja nad on tegelikult lihtsalt toredad-sõbralikud-heatahtlikud loomakesed. Paraku aga veel enne, kui ma jõuan lugeda 1-missisippi, 2-missisippi, 3-missisippi, 4-missisippi, 5-missisippi, tuleb miski krõll kuskilt. Out of the blue! Mitte, et ma oleks midagi teinud või miskit. EI, lihtsalt täiesti täiesti ootamatult. Ta suudab purustada kogu selle heade inimeste illusiooni, muudab kogu mu maailma õnnetuks ja halvaks. Eks mõnes mõttes tuleb teda tänada, et tuletab mulle meelde, miks ma inimesi ei usalda ning miks ma neid (no olgu, enamust, mitte kõiki) vihkan. Jah, ma olen üsna nõrk, kui ta on seotud millegagi, mis mulle väga tähtis on. Mul on kõrini türannidest, draamadest, valedest. Tahan rahulikult elada ja olla õnnelik.
Fuck you!
Kuna vihmase ilmaga - always stays the same, nothing ever changes, English summer rain seems to last for ages - ei ole eriti muud teha, kui sõita 6-9-30-40 miili, et jõuda suuremasse poodiderohkesse linna, olen tähelepannud paari asja. IGA kuradi pood (exception: BlueBanana), kuhu ma ka sisse ei astunud, tahtis mulle maha müüa:
1) Kleite, millel on justkui lühike topelt seelikuosa, veidi laiem.
2) Pealuu motiiviga õõ salleretuusepluuse
3) Musta värvi ogadega kõrge kontsaga kingi
Paistab, et vägisi üritatakse moodi tuua mingi kindel stiil-tegumood-asi, et kõik kõik kõik näeksid ühesugused välja ja puuduks igasugune isikupära. Ma ei tea, miks see mulle niivõrd ette jäi. Kuidagi tobe on. Milleks siis üldse on vaja nii palju kauplusi, kui sama jama müüakse niikuinii. Justkui tont-teab-kes tahaks, et me oleks nagu mingi mingid ühesugused robotid. Dunno. Kahju.
Mul pole olnud tahtmist kirjutada. Tartu Ülikooli immatrikuleeritud semiootika ja kultuuriteooria esmakursuslane je. Täiesti luban pakkuda mulle elamispinna variante. In fact, päris tänulik oleksin. Ühikas olen piisavalt elanud ja üle paari kuu ma seal elada ei tahaks. (Pliis pliis pliis pakkuge mulle korterit). Keeruline saab olema, sest ma ei oska/taha/suuda igatseda. Näen seda praegu, kui olen Walesis. Ma ei tea, kõik on nii imelik, ma ei tunne end ära, justkui ma polekski enam mina, vaid vahetanud kellegagi kohad. Praegu tunnen, et tahaks lihtsalt tagasi Eestisse minna, ma ei tea.
Jah, muud ei olegi praegu, kui suur igatsus... and I hate myself for it.
Me oleme end tugevaks kasvatanud. Mitte keegi ei saa meid ajada nutma ega muud moodi rivist välja. Me oleme iseseisvad. Kuid Nemad muudavad seda. Nad muudavad nõrgaks, isegi niivõrd nõrgaks, et vägisi kisuvad pisarad välja ka kõige tühisemate asjade peale. Ometigi on meil Neid vaja nii väga, et kurdame aeg-ajalt teistele. Miks? Nad ju muudavad meid nõrgaks.
Ma ei saa enam aru, kas ma olen pigem kurb või õnnelik. Ma käin aeg-ajalt üksi koos endaga ja muusikaga jalutamas. Mingi hetk ma panen tähele, et olen sügavale mõtteisse vajunud ja on selline tunne, nagu tahaks nutma hakata. Järgmisel hetkel aga ma naeratan ja tunnen vabadust ja reaalset rõõmu selle vabaduse üle. Ma võin rahus tänaval tantsida ja keerutada ja hüpelda ja mul on nii savi lihtsalt. Ma võin kõike teha. The world is my oyster. Ma oleks täna peaaegu purskkaevu lennanud...
Miks mulle tundub, et inimesed pööravad järjest rohkem ära? Enamus artikleid lugedes tuleb selline tunne, et ma ei taha enam elada siin planeedil. This world is only gonna break your heart...
Ja ma ei ole endiselt kuri inimene. Ma olen tõrjuv nende vastu, kes seda väärivad ja keda ma ei usalda. Think about it... Ma ei arva, et peaksin kõigiga suhtlema nagu nad oleksid mu sõbrad. Besides, enamasti on see lõppenud sellega, et ma ütlen midagi sarkastilist või tsiteerin midagi, millest nad ei saa aru ja vaatavad mind nagu lolli. Ütelge veel, et ole lihtsalt sina ise.
I hate the way you talk to me,
and the way you cut your hair.
I hate the way you drive my car,
I hate it when you stare.
I hate your big dumb combat boots
and the way you read my mind.
I hate you so much it makes me sick,
it even makes me rhyme.
I hate the way you’re always right,
I hate it when you lie.
I hate it when you make me laugh,
even worse when you make me cry.
I hate it when you’re not around,
and the fact that you didn’t call.
But mostly I hate the way I don’t hate you,
not even close…
not even a little bit…
not even at all.
Sassis, sassis, sassis. Pean sorteerima oma tundeid ja viimase aja sündmusi. Paar päeva tagasi mõtlesin, et piisavalt kaua ei ole olnud ühtegi tagasilööki olnud, kõik oli päris vahva olnud kogu aeg. Alustades toredast tallinnast ja solarise kassapidajast, kes väitis, et on mu dokumenti juba millalgi näinud, lõpetades juhilubade saamisega. Ootasin juba päris õhinaga, et kus ma saan eluga vasta vahtimist. Ja tuli, tuli ära. Iseenesest ei midagi väga hullu. Tuleb välja, et Tartu jääb juuni keskel ära, paraku olin ma oma peas juba igasugu muid plaane välja mõelnud ja nüüd on krõshka. Aga juba Murphy ütles, et kui teil läheb kõik väga hästi - ärge muretsega, see läheb üle.
Avastasin enda kohta midagi. Kui ma olen kurb või tahan millestki üle saada, siis ma kipun rohkem tantsima ja jooma ja pidutsema. Üritan oma mured ära tantsida. Sel ajal tundub kõik nii hästi ja korras ja isegi unustan. Isegi Nicki Minaj'i armastan praegu...
Ajal, mil ma võiks hoopis targemate asjadega tegelda, on mul peaeesmärk saada selgeks, kes sööb keda.
Scissors cut paper
Paper covers rock
Rock crushes lizard
Lizard poisons Spock
Spock smashes scissors
Scissors decapitate lizard
Lizard eats paper
Paper disproves Spock
Spock vaporizes rock
Rock crushes scissors
Aga ma tegin oma 'lõputöö' ära ja praktikakaitsmise jaoks esitluse ja paketi jaoks esitluse. Kesised nad küll tulid, but who cares.
