Aitab! Miks nende "rass" nii idiootne ja jobu peab olema? MIKS? Kõik oli nii hästi, mul pole kunagi nii tore olnud. Kõik see, mis Ta ütles ja rääkis, ei loe enam midagi. Lugesin kunagi meestest, kes ei julge õiget suhet luua, kas see võiks probleemiks olla? Vaevalt tegelikult, ma ei usu. Mille mina ei võiks kunagi õnnelik olla? Fakk!!! Nojah, iga päevaga saan üha rohkem ja rohkem aru, et people = shit...
Eveyone deserves a second chance, but the third one...
Rasputina - Fire & Ice
Ooo, you're givin' me the fever tonight
I don't wanna give in
I'd be playin' with fire
You forget, I've seen you work before
Take 'em straight to the top
Leave 'em cryin' for more
I've seen you burn 'em before
Fire and Ice
You come on like a flame
Then you turn a cold shoulder
Fire and Ice
I wanna give you my love
But you'll just take a little piece of my heart
You'll just tear it apart
Movin' in for the kill tonight
You got every advantage when they put out the lights
It's not so pretty when it fades away
Cause it's just an illusion in this passion play
I've seen you burn 'em before
Fire and Ice
You come on like a flame
Then you turn a cold shoulder
Fire and Ice
I wanna give you my love
But you'll just take a little piece of my heart
You'll just tear it apart
So you think you got it all figured out
You're an expert in the field, without a doubt
But I know your methods inside and out
And I won't be takin' in by Fire and Ice
Fire and Ice
You come on like a flame
Then you turn a cold shoulder
Fire and Ice
I wanna give you my love
But you'll just take a little piece of my heart
You'll just tear it apart
You come on like a flame
Then you turn a cold shoulder
Fire and Ice
I wanna give you my love
But you'll just take a little piece of my heart
You come on like a flame
Then you turn a cold shoulder
Fire and Ice
You come on like a flame
Then you turn a cold shoulder
Fire and Ice
Nii, nüüd ma siis peaksingi jõudma selleni, et panen midagi kirja ka.
Keity ja Jüri sünnipääv. Kauaoodatud ja -kardetud täisealisused. Maal, kuskil pärapõrgus. Minule jäi asukoht veidi segaduseks, aga ometigi ma suutsin millegipärast seletada, kus kohas Keity maakodu on. Vastakad tunded... Aga pidu ise oli vahva. Eriti positiivseks muutis kogu selle värgi asjaolu, et MINA ka lõpuks jõudsin Keity sünnipäävale ja ma just muutsin seadust ( kolm on kohtu seadus) ning nüüd on kolme asemel kaks! Tore on midagi nii tähtsat muuta, siiski millegipärast on mul tunne, et ma ei lähe ajalukku, I wonder why... Saun on tore, loomulikult teadsin ma seda juba ammu enne sünnipäävi, aga fakt, et ma polnud ammu saunarõõme kogenud, süvendas selle toredust. Söök oli ebamaiselt hää ja praad, apppiikee...te ei kujuta ette kui suurepärane taaskohtumine lihaga see oli, sest teadaolevalt on mu ema ju taimetoitlane (tehke omad järeldused). Vein! Õlled! Herbert (ja ma ei mõtle inimest, kõigest hookah'd)! Saun! Parim seltskond! Ma usun, et need sõnad peaksid andma piisava ülevaate.
Mingi umbes kell üks öösel saabus kallis kaine autojuhiga ja võttis mind ning Reelikat pääle. Läksime Haapsallu tagasi. Aiii...siuke pidu! Mul oli nagu metsikult vaffa. Mostly muidugi seetõttu, et ma sain aega veeta oma mehega. Ta sai ka lõpuks vabaks. Siia juurde ma tahaksin väga ära mainida, et kuidas on võimalik öelda ajateenistuse kohta vangla ja neid sassi ajada? *Hämmingus*. Anyways ma arvan, et see võis olla mu elu üks parimaid õhtuid või noh öösid. Aga väga vabandan, kuid ma pean seda lihtsalt ütlema: POKKER ON PAHA, NÕME, SEGAV FAKTOR! Voh!
Algas igavalt. Mina ärkasin enne Ruskat. Üritasin kunstiajaloo esseed kirjutada, aga ei suutnud. Meil mõlemal oli eilse tõttu raha otsas. Pool päeva mängisime kaarte, kaarte ja veel kaarte. Järsku Reelika mainis, et ta vist ikka tahaks konslae minna. Fakk!! RAHA POLE! Kuid (tõn-tõn-tõõ) mul oli kuskil sahtlipõhjas 20 naela. PANKA!!!! Aga, mis te arvate, et pank oli lahti väe? Loomulikult mitte. Jälle kõik perses. Istusime kaubamajas trepi pääl ja mõtlesime, kust ja kuidas raha saada. Then it hit me: ma võiksin vanaema käest küsida. Jess, läks õnneks. Me saime raha!!! Millegipärast oli mulle meeldejäänud, et konsa hakkab 19.00, tegelik algus oli aga 20.00. Nojah, kõndisime siis ringi ja jõudsime jälle kaubamajani ning istusime jälle treppidele. Loll turvamees tuli meid ära ajama. KURAT HANKIGE SIIS PINGID SINNA KAUBAMAJJA RAISK!! No olgu, see selleks. Hakkasime tagasi See teatri poole liikuma. Väike sigaret ükse taga, 50 krooni kassas ja tempel käe pääle. Algus tundus igav, kuna olime ainult kahekesi, siis tundis Ruska Kenapea ära ja me istusime tema juurde. Varsti saabusid ta sõbrad ja meil oli oma vahva seltskond nagu. Jess, tasuta õlle saime!!!!!!!! Konsa tundus kuidagi jama ja ma tundsin vajadust see korralikult käima lükata ehk siis lava ette pogotama minna. Haarasin kaasa suvalise tüübi sealt lauast ja...
Mõlemad saime endale oma austajad. Tehnilieslt ma olin rohkem koos mõlema vennaga ja Reelika koos Ervini ja Kenapeaga, kes kordamööda tõstsid teda õhku millegipärast. Klassivend Tali oli ka konsal nagu lubas, kuid ta (looomulikult) ei teinud muud, kui vahtis lava lähedal ja oli niisama. Üks vendadest ütles, et armastab mind. Olin veidi hämmingus. Kuid Reelika sai Ervini poolt suudluse, mis tehniliselt kaalub vist üle selle nii öelda armastus :D:D. Noorema vennaga olime lõpus enam-vähem kahekesi lava ees ja ai kurivaim no oli tore. Kurja kui hää kontsert ikka oli, olgugi et bändid polnud ei minu ega ka Reelika erilised lemmikud.
Fakk, oleks täna peaaegu šoki saanud. Teadaolevalt on mul veidi arahnofoobia ehk ämblikukartus eksole. Läksime bioloogiast siis minema, mitte niisama muidugi, saime loa lahkuda. Vedasime end kooli muhedasse raamatukokku. Vaatasime veidi matemaatika kodust tööd, mis tundus lihtsalt ebareaalselt mittenormaalne ja raske. Mingi TRIGO-HORROR IS BACK!! OH NOOO!! Kusjuures, see pole mitte tavaline trigo-horror, vaid sel aastal tegemist mingite funktsioonide ja perioodidega. Tunnis selgus, et see, mis tundus keeruline ja ebaloogiline, oli äärmiselt lihtne :D. Eelviimane matemaatika ja viimane (kaheksas tund) raaatupidamine oli lihtsalt aju surm... Aga olgu, tagasi šoki juurde raamatukogus. Istusime diivanil ja äkki Merit ütleb: "sul on ämblik põse peal". Ja nii oligi, see polnud nali!!! Isegi ZLV noomis Meritit, et ta just ämmelgat mainis. Anyways, ma ei suutnud väga liigutada end, mul on tunne, et ma kergelt nagu värisesin. Veidi aja pärast mul oli endiselt kõhe ja, koguaeg oli tunne nagu see pagana ämblik ikka roniks veel igal pool üle mu keha. Oleksin korra peaaegu nutma hakanud. KES KURAT NEED ÄMBLIKUD VÄLJA MÕTLES???
Nördimus, kõik tundub kuidagi mõttetu ja ebavajalik. Ma ei taha...midagi. Halb! Kas ma olen koleerik? Mingi thingy järgi tõesti. Kas see võib olla põhjus, et tegelikult põhjust pole ja mu temperament lihtsalt on siuke veider. Painav. Kord on kõik hästi, ma naeran valjemalt kui teised ja olen häppy häppy häppy, järsku on aga see meeleolu pühitud...ja ma olen kuri, närvis, pettunud.
Käisin külas, Tallinnas. Kahtlused olid mind enda kütkesse haaranud, kuid...ilma asjata. Valdas õnn, samasugune, kui Dagö jalutuskäigu ajal. Siiski seekord oli see kuidagi parem õnn, ilmselt seetõttu, et mul ei tulnud kordagi pähe asjad, mis tegelikult mind õnnelikuks ei tee. Pärast külastusaega oli kell vähe, tulin varem nr 23'e pealt maha, et veidi jalutada. Tallinn oli maagiline. Tuled, lumi, suured lume helbed sadamas. Tol hetkel ei vihanud ma seda linna, vaid ma oleksin tahtnud jäädagi nendele tänavatele jalutama, siht teadmata.
Kafka "Loss" ehk siis parim etendus. Teisik, olgugi et minu meelest me pole nüüd NIIIII sarnased, oli veel tänagi kõneaineks. Oleks siis, et ainult mõne arust oli sarnasus märgatav, aga ei. Isegi õpetajad olid seda meelt + klassikaaslased. Mis mõttteees?? Aga no see selleks, teatritükk oli ikkagi parim, mida eales vist näinud. Ja noh muidugi me saaksime vist selle oma klassiga ka ära mängida, sest Arturid meil ka omal olemas ja...kuigi tehniliselt ma tahaks Frida asemel ise Artur olla. It's like a dream come true, kui sul lastakse laval täiesti random asju teha. Lihtsalt liiga geniaalnsed tüübid. Hah ja päris ebareaalne oli enne keemia algust Meritiga täpselt ühel ajal Arturite lemmiklaulu laulma hakata...
Tegelikult mul on kõigest väga kopp ees juba.
Vaatasin peeglisse ja mõtlesin, et ilusad inimesed on vahvad...kuid oot, miks just see mõte? Ma pole ilus, ma tõesti pole inimene, kes kvalifitseeruks ilusate inimeste hulka. Ju oli see lihtsalt mingi nõrkusehetk või olin ma lihtsalt õnnelik või...õhh, ma ei tea!! Aga haarasin mantli, panin saapad jalga ja läksin...Mina ja mu iPod, kahekesi, üksinda. Kõrvus helises metsikult kõva Dagö ja ma ei teadnud kuhu jalutada, lihtsalt läksin, endal oli millegipärast õnnis tunne ja mulle tundus (jällegi), et olen õnnelik. Miks omet? Pole ju põhjust: eile õhtul rääkisin isaga ja ta tundus kuidagi kurb ja masendunud, sõbranna oli kurb, koolis on pahasti (alustades niisama langenud hinnetest ja lõpetades haiguse tõttu kogutud X'dega); ma elan koos jubeda ja õela ja hirmsa ja mittearvestava ja hirmul ja suure egoga (ja veel kõik negatiivsed omadussõnad) vanaemaga ja sassis vanaisaga (+ emaga, aga see pole 24/7 hull, vaid ainult 22/7); nii palju on teha, aga motivatsioon ning tahe puuduvad; ma ei tea, mis põhjusel Viku minuga on/tahab koos olla, kindlasti pole see armastus, oh ei, kuid mis siis lõppude lõpuks??? Jalutuskäik viis mu poeni, täpsemalt kaubamajani. Käisin ostmas ja helistasin ZLV'le. Nüüd siis jalutasime koos, suund-siht aga endiselt puudus...tore oli ja saime palju rääkida, lihtsalt rääkida...
Kõik ei ole üdini halb. Ühel inimesel vähemalt on hää meel, et ma olemas olen. Aitäh, ZLV!! Päev on korda läinud või noh elu...
Mul on paha, tahaks magada, tahaks sooja, tahaks jäätist ehk ühesõnaga haige. Terve päev on tehniliselt möödunud nii, et läpakast mängib muusika ja mina nö magan voodis. Muidu tuleb välja, et ma suhtlen Temaga jälle rohkem, mis on iseenesest veider. Minu meelest oli Tema see, kes lihtsalt ignoreeris mind ja nüüd järsku ajateenistuses olles tahab, et ma külla läeksin ja nii edasi... Siiski mul on väga halb ja ma ei suutnud täna telefonis Temaga rääkida ja Ta nagu ei mõistnud seda.
Õhh ma ei saa midagi aru...
Täitsa hea!! Koguaeg vingusin, et ma ei saa viikingis ühtegi sinikat. Nojaa ja siis Jets küsis neljapäeval, kas ma tahaksin mõõka ja kilpi proovida ja millegipärast olin ma väga entusiastlik (no vähemalt teistel oli lõbus). Mõõk oli veidi raske ja kilp oli umbes kolm korda raskem. Anyways siis kodus avastasin mingi 3-4 väikest sinikat põlvede juurest. Awww nii nunnud! Huvitav, kas on olemas midagi sellist nagu sinika-fetiš?? Igal juhul mul on tunne, et ma vist olen üks selline. Ma poleks seda endast küll arvanud, aga no nääd sa siis...
Vihkan Playback'i. Ma ei tahtnud sääl osaleda ja ütlesin, et ainult siis tehniliselt ju võin, kui neil väga vaja on ja nad ei saa teisiti. Najaa...Merit helistas laupääval, kui nende proov oli alanud. Loomulikult ütles ta, et väga neil on vaja, et ma tuleksin ja mul hakkas hale ja ma läksin. Tehniliselt nagu mulle ei meeldi siuksed lauljad nagu Calvin Harris ja veel vähem tahan ma mingit booty-thingy't teha, pekkis! Millesse ma ennast nüüd mässisin?
Päris veider. Kunstiajaloos täna rääkisime Dada'st ja Dadaism'ist. Millegipärast peale iseluumulike tunnuste ja teoste seostasin ma seda Einstürzende Neubauteniga. Hiljem tunni lõpus it hit me: Neubautenil on laul nimega "Let's do it a Dada". No vot! Everything's coming together now!
Silvia avastas, et on olemas fraas I'm anal about it. Veidruste tipp!
Miks kedagi ei huvita absoluutselt inimest mured, probleemid, mõtted? Täna tunnis üks õpetaja karjus põhimõtteliselt mu klassiõe pääle. Ma saan aru küll natuke ka õpetajast, ma läheksin ka närvi, kui inimene pole tundides üldse kohal olnud. Kuid nagu näha ei huvitanud teda ka põhjus absoluutselt. Samamoodi nagu kuradi kunstiajaloos (õpetaja õudsaim, kohati idiootlikeim kõigist) vaatasime filmi ja pärast tegi tunnika. Nende tööd, kelle oma midagi väärt ei olnud, hindas ta tärniga (whatever that means), kaasaarvatud ka minu oma, aga olin ma üldse tunnis?? EI!! Loomulikult peavad tärniomajad tegema kirjalikult kokkuvõtte selle kunstniku elust ja loomingust. Mida fakki nagu??? Isegi puudujad, ma saan aru kui oleks põhjuseta puudumine, aga mul oli põhjus ja veel missugune!! Teda aga ei huvita. Inimesed on nii enesekesksed ja hiiiiiiglasliku egoga. Tehniliseslt nagu minagi, aga ma ürita, ausõna üritan...olla arvestav.
Teisalt, aga kui midagi valesti teed (mõne arust), siis on küll vaja oma nina teiste asjadesse toppida. No vaata siis kui tore(!). Mind on juba kaks pääva järjest kodus tehniliselt lolliks sõimatud. Kas pole mitte armas(?). Ma arvan, et inimesed on erinevad ja mis mõnele tundub haiglaslik, mõttetu, idiootlik, on teise jaoks normaalne, tore, elustiilijuurde kuuluv, tavaline asi. Seega ei tohiks keegi teisele ütelda, mida ta tohib teha ja mida mitte, mida peab tegema.
Laupääval tuli taas orkestrinohiku kohuseid täita ehk siis hommikul vara (mis tavaliselt tähendab kell 10 muusikakooli saalis olemist ja 8.30 ärkamist) proovi minna. Kuid tõn-tõn-tõõõ, seekord oli kell 12 ja loomulikult olin ma selle unustanud. 9.30 hakkasin orkestrisse siis jalutama ja veidi rohkem, kui pool teed läbitud, triivis minu mõtteisse fakt, et mingisugune nädalavahetuse suur proov pidi ju kell 12 hakkama. Kiiruga otsisin noodimapi, kus vahel elutseb tähtis infoleht, ja täitsa bollocks...MA OLIN LIIGA VARA TULNUD!!!. Lätsi tarrõ tagasi ehk siis seadsin sammud taas kodu poole. Uksest sisse astudes olin räigelt vihane (enda peale eelkõige) ja käratasin emale, et kui ta mind pärast autoga ei vii, siis ma ei lähegi. Tehniliselt oli see aga kõige tähtsam proov üldse, sest varsti on muusikakooli juubel ja see oli proov, kus oli kohal suurem osa vilistlastest. Pekki! Ema ei viinud mind autoga. Märatsesin ja virutasin karule. Närvis, kuid siiski minekuvalmis, ronisin trepist alla ja lahkusin kodunt. Proovis aga oli äärmiselt-äärmiselt vahva. Ise ka ei usu. Orkestrinohikutel on nii tore huumorimeel ja lihtsalt terve (ma arvan :O) orkester sai paar korda kõvasti naerda. Samas on täiesti võimalik, et ma mäletan veidi valesti ja mina olin see ainuke, kes KÕVASTI naerda sai...Anyways lõpuks ma siiski ei kahetsenud proovi minekut :D
Õhtul läksime Lauraga kontserdile, Compromise Blue ja Gene Taylor Ameerikast esitasid vahvaid ja mõnusaid blues'i helisid. Maksimaalselt tore õhtu! (Laura kartis õlle osta, äärmiselt tähtis fakt).
Najaa...pärast viimatisi üleelamisi siis mingi uuem värk ka ikka vaja kirja panna. Aga noh, mis sääl ikka. Keemia tunnika-junnika sain 10, mis on unreaaal, sest ma põhimõtteliselt nagu ei saa Rääli keemias kümneid. Müsteerium missugune! Hakkasin oskama?
Mõtlesin veidi, et elu on tegelikult imelik ja inimesed on imelikud ja tegelikult, miks on meil üldse vaja mingit raha ja asju ja muud nodi? Tegelikult jääb see kõik meist maha, mitte midagi ei võta me kaasa endaga...Elu koosneb metsikult suurest illusioonist, mille me ise endale loome.
Tegelikult võiks nüüd natuke rõõmsamat juttu ka kritseldada. Hmmm...ääää...ööööö. Nojah tegelt tahtsin seda öölda, et JASON STEELE TOP ARTIST'iks. Ehk siis ta on Charlie the unicorni looja ja muide see pole mitte tema ainuke meistriteos. Oh ei! Lisaks on veel selliseid nagu Llamas with hats, Mr.Happy Face, Ferrets ja palju muud üli-überhead animatsiooni ja ka paar mitte-animatsiooni. Life seems a lot brighter, when there's a little bit of Jason Steele.
11 detsember on üks event-thingy, mis oleks nagu selline, kuhu põhimõtteliselt tahaks väga minna. Metsatöll, Ajattara, Herald, ZETOD. Kas mul pole tõesti sõpru, kes tahaksid veel sinna minna?? Ega nad mind ometi üksi Tallinna ei taha saata? Ma eksin sääl ära ja satun kuhugi keldrisse elama (põhjus teadmata) ja tagatipuks lõpuks müüakse hooraks kah veel. Aga tegelt ei ole asi nii hull,üksi on lihtsalt igav kuskile konsale minna...Aga lõpuks ma tahaks tuua välja veel avameelse avastuse (kõike tegelt ei tasu uskuda, mida ma räägin). Ma tahaksin abielluda Zetode solistiga!
Ülo Peterson
09.12.1939 - 20.10.2009
Vanaesä
Artur Adson
Üts lumihapen, kulupää,
üts vana mehekene
lääp omma Luujat tennämä,
kään noodilehekõnõ,
sääp klahve pääle nõdra' käe',
et katab kõllast kõllaus;
silm häste seleta ei näe,
ent hengen vana hõllaus
Lüüp sirgu aastakümne küür,
pilk lendäp kaugusehe,
et kaop lagi, vaop müür,
viip palge valgusehe:
nii paistab temä otsa iin
üts perisvalu vagu,
kon kaivet terve elu piin,
tä lõpmatus nink agu.
Jäll nõsep üles rüäpää,
kui torm om lännü ärä,
nii inemine maha 'i jää,
tä nõsep, silmän särä
tost viist, mis süäme nõrgass süüp
nink alandlikuss henge:
kõrd elu peris maha lüüp,
om seni pruuvnu enge.
------------
...
Keäki temält tüüd es nõvva:
elu läbi jo tüüd tennü,
puhkust oless nüüd vast nännü,
enge sedä viil es jõvva -
enne aiga hauda lännü!
Ma armasta sinno!
Lihtsalt peidan end iroonia, metsiku naeru ja hüperaktiivsuse taha.
Isa pidi Wales'ist 23.detsembril vist Eestisse tulema, kui NÜÜD vahetas lennuaja ümber ja me mõlemad seame sammud või noh rattad või tiivad (mida iganes) Võru poole Laupääval ehk 24.okroobril ehk vaheaja esimesel pääval. Tagasisõidu pilet on issil ümber vahetamata ja seda, millal tagasi lennata, otsustab ta nii öölda käigu pealt...
Ma arvan, et terve see nädal saan ma meeldivat Anna seltskonda nautida ja muidugi vaheajal ka (et mingit teisitimõistmist poleks, siis Anna on Karenina ehk Lev Tolstoi romaan).
Ma ei viitsi kirjutada tegelt eriti...
Ma ei saa...Ma tahaks nagu rääkida kellegagi, aga samas ei taha ka. See on raske. Iga faking kord, kui isa räägib järjekordselt halvema uudise, on mul tunne, et nüüd on kõik, ta ei ela seda üle. Siiamaani on kõik enam-vähem paremaks läinud (niivõrd-kuivõrd, kui palju see üldse võimalik on), kuid nüüd... Esimene kord, kui see juhtus, ei olnud eriti hull, seekord aga kaasnes ka halvatus ja kuna tal on ka see põhihaigus, siis on kõik topelt raske ju.
Lights out. Shall we go to sleep?
Is it just a show? Is it just a dream?
Breakdown is on it's way
Breakdown in the month of May
Breakdown and cry, lay down and die
Goodbye, goodbye.
Ma ei suuda, ei taha, ei või...
Ühel õhtul polnud mul midagi teha
tuli tahtmine tänapäeva pidusid näha,
oi küll oli noori seal ukse taga,
ümber maja tiirles miilitsaid ka mitusada.
Kohe uksest siis sisse mind trügiti,
vastu seina mind toorelt seal nügiti,
kohe kopsu tungis mulle nikotiin,
ah on see disku alles hirmus piin.
Disko pole oluline,punk on põhiline,
see on siiski oluline armas disko huviline.
Mingi kasti seest tuli seal hirmus plära,
ei taband mina algust ega lõppu ära,
kõik noored seal tantsida vihtusid,
aeg-ajalt oma higi ka siis pühkisid.
Üks kutt, kes kargas seal lava peal,
karjus imelikku torusse miskit seal,
ma mõtlesin noh, et kuulaks ju vähe,
ja varsti ma lihtsalt ära lähen.
Disko pole oluline,punk on põhiline,
see on siiski oluline armas disko huviline.
Lõpuks väsinult ma komberdasin koduteel,
mu kõrvus kumises see diskotümps veel,
mõtlesin, et enam ma,
ei lähe sinna diskodele tolknema.
Ja pärast rabavat südameatakki
ma mõnuledes kuulasin õepoja makki,
ei saanud mina rahuldust sest diskovärgist, sest õiget mõnu tunnen ainult pungist.
Disko pole oluline,punk on põhiline,
see on siiski oluline armas disko huviline.
Lihtsalt tuli meelde see laul ja millegipärast tekkis tahtmine selle sõnad siia kirjutada. I wonder why...
Ema läks siis järjekordselt sessile Tartusse ja nagu nondel puhkudel ikka, pean ka seekord ma ise oma söögi valmistama või mingit teistmoodi hankima.Täna siis hakkasingi õhtusööko nagu tegema. Algus oli palju tõotav: frikadellid ja makaronid said ilma ülekeemisteta valmis ja pannil kogu see värk ka ei hakanud metsikult särisevat praadimise ja põhjakõrbemise häält tegema. Kallasin ära makaronide keetmise vee, pesin poti puhtaks ja kõik tundus endiselt korras olevat. Kuid siis (dramaatiline "kuid siis" nagu ikka kulminatsiooniga asjandustes) võtsin frikadellipoti, et sealt vesi kallata ja pott pesta ning juhtus õhtu...ei,NÄDALA tippsündmus. Poti üks sang oli metsikult kuum ja ligikaudu 100 kraadise veega pott lendas mu käest ja loomulkult suurem osa lendas jalgadele. Täitsa metsik! See oli valus, kui mitte öelda, et väga valus! Vanaema hakkas jubedalt muretsema ja saatis mu otsejoones vannituppa, et seal külma vee sisse jäsemed toppida. Aga nojah, eksole, ma ei suutnud liigutadagi end algul, mis siis vannitoani kõndimisest rääkida. Lõpuks siiski ületasin takistuse ja komberdasin kuidagi sinnani. Vesi küll nagu midagi paremaks ei teinud, vanaema leidis mingi põletusvastase vahu-thingy ja ka see ei teinud asja leebemaks, pigem läks hoopis valusamaks.Tehniliselt nüüd on natuke parem juba olla ja ma suutsin disaster-macaronies'id ka ära süüa.
Hanna Stiina lõhkus oma hannastiinatsemise tagajärjel mu kõrvaklapi ära. Mitte et ma muidugi pahane oleks, muidugi mitte, see lihtsalt lõpuks tõukas mind teoks tegema asja, millest juba ammu olen plaani pidanud. Nimelt ma tegin Hanna Stiinale kommuuni Orkutisse, ta pole sellest vist eriti vaimustuses, aga ma lihtsalt pidin, sest millegipärast saab ta alati veidrate asjadega hakkama.
Miks on nii, et just sel kellaajal, kui poes käib üldjuhul kõige rohkem rahvast on lahti ainult üks kassa. Kas pole mitte ebareaalne? Käisin täna mingi kuue paiku Kastani poes ja vot järjekord on mingi 5 meetrine (okei, tehniliselt ma ei oska seda pikkust õigesti öölda, aga põhimõtteliselt nagu). Täitsa metsas, jää või orkestrisse hiljaks (orkestrinohik ha-haa). Täielik müsteerium.
Nonii raisk, ma ütlen. Ma vihkan ta väljanägemist, seda kuidas ta räägib, tema käekirja, liigutusi, ülesandeid, TEDA! Jutt muidu inglise keele õpetajast Ljuudast. Iga kuradi kord, kui ta oma suu lahti teeb ma tahaks talle virutada pinaliga, raamatuga, lillepotiga, ükskõik millega peaasi, et ta vait jääks ja minu lähedale enam ei satuks. Kõige nagu hullem on see, et kui me tunnis nagu normaalsed pole (ehk siis räägime vms), siis me oleme talkative crocodiles ja enamasti järgnev fraas on I will kill you või you want me to kill? Tehniliselt-teoreetiliselt ei tohiks õpetaja niimoodi rääkida. Ahjaa ja siis ta vahel karjub lihtsalt meie peale, me teeme tunnis mõttetuid asju, ta ei vasta küsimustele, ta räägib ise kohati valesti JA MUL ON TAST NII KÕRINI!!! Kuidas ma peaksin järgmine aasta inglise keele riigieksami niiviisi vähemalt 93% ära tegema? Ah? No kuidas?? Raisk kui palju kordi ma olen tahtnud ta peale karjuda ja vastu vaielda tema idiootsustele, mulle tundub vahel, et ülejäänudel on suht savi nagu sellest, et me midagi normaalset ei õpi ja, et ta nii käitub!!!Õhhh!!!
Vanaema on jube!! Siuke ajuvabadus, et APPPIII! Nagu arvab, et on räigelt tark ja, et tal on alati õigus. Oleks see siis nii, et ainult mina nii arvan, aga mu ema on sama meelt. Järgnevalt tooksin välja paar fraasi, mis teeksid mulle tuju ehk paremaks: "Vastik Vanamutt..." ehk siis Winny Puhhi laul, mis mind Reelika tõttu veidi kummitab; VANAEMA ON SUL BIOLAGUNEV KILEKOTT!!
(Viimane on Zlv vaimusünnitis, kuid samas vanaema sul on... on tegelt hoopis Jüri firmalause või nii)
Eile õhtul olime Laura juures. Kusjuures mul on tunne, et ma poleks tohtinud see nädalavahetus veel välja liikuda, aga ema on sessil, nii et...Aga tegelikult kõige feilim oli ikkagi see, kui Jüri kah lõpuks natuke enne 12 öösel kunstikoolist Laura juurde saabus. Nagu, kuidas on võimalik hmm viiest kaheteistkümneni kunstikoolis olla?? Ta ise vabandas end muidugi füüsikaõppimise ja jutuajamisega välja, kuid põhimõtteliselt see ei loe :D. Aga tehniliselt tore on, et ta lõpuks saabus, sest siis said teised mind koju saata ja ma ei pidanudki salaja Laura juurde ööseks jääma :D.
Täitsa pekkis, eile rääkisime Zlv'ga oma nime guugeldamisest ja millegipärast tuli mul suur tahtmine seda täna teha. Nojah trükkisin sisse oma ees-ja perekonnanime ja esimeseks vasteks oli mingi Netlogi kasutaja. Nojah, aga mul ju pole seal kasutajat! Nojah, Eestis on ju teisi samasuguse nimega isikuid veelgi ilmselt. Vaatasin ikkagi huvi pärast lähemalt. Selgus, et kasutaja elab haapsalus ja on sama vana kui mina. Okei see on juba nagu räigelt creepy! Sünnipääv oli tal natuke teisel ajal ja sõbralistis paistis kah mitmeid sõpru olema, keda ma isegi ei tea. Muidu seda ma tean, et kuskil Läänemaal elab minu täpne nimekaim, aga ta on mingi 1996.aastal vist sündinud. Appi, kas keegi on tehniliselt päris mulle mingi fakekonto teinud või eksisteeribki Haapsalus minu teisik??
Minu meelest on väga hallukas, kui ma olen Facebookis ja siis järsku ilmub lehekülje serva mingi sinine dinosaurus ja selle kõrvale tekst: "Hi There, start a zoo!"
Mustmiljon? Sininemiljon? Rohelinemiljon? Lõpmatus? Määramatus!!! Ehk siis ei oleks olemas õiget matemaatikat ilma Hints'uta. Põhimõtteliselt nagu ei suudaks ükski teine pedagoog vist seitsmendat tundi nii ebareaalselt mitteuinutavaks teha. Sellegipoolest ei ole ma ikka veel päris kindel, kas on normaalne korrutada, jagada ja muud moodi algebralisi tehteid teha nende pagana külili keeratud kaheksatega.
Hullult väsitav on, kui sul on ühel pääval kaks trenni peaaegu järjest. Kuid millegipärast just selliseks duotrenniliseks kujunevadki minu esmaspäävad ja neljapäävad. Alguses siis Kirke on niisama väike piin ja hiljem keskaja/muinasaja klubi-trenni-värgis saan ma lihtsalt peksa. Tore! Einoh, tegelt see asi enam nii hull pole, odaga saan küll mitu korda, aga kaitsmine hakkab vaikselt õnnestuma ja vastu ründamine loomulikult ka. Siiski ma ei saa aru, kui ma nii palju koguaeg nüpeldada (oioi, kust see veider sõna küll tuli?) saan, siis miks ma ometigi juba ükskord ühtegi ega kahtegi sinikat ei saa???
Aga tegelikult ongi mu elu ju üks suur määramatus!
WAAAAHHH! Nii nõme. Kõigepäält saan teada, et Blixa Bargeldi performance on Tallinnas 16.ooktober ja siis nüüd olin just internetis suvalisel lehel ja nään reklaami Marilyn Manson, aga kahjuks jõudsin ma just akna kinna panna ja ei jõudnud lugeda millest see reklaam. Nojah avasin uuesti sama lehe ja hakkasin refresh'ima, kuni see sama reklaam ilmus jälle. Tuleb välja, et Mr. Manson esineb Riias 15.novembril!!! Nii pekkis, miks nii vähe aega ette ehmatatakse siis. Ma tahaks nii minna, aga mul pole ju raha niimoodi võtta ja kuidas ma Riiga veel saaksin???? OIOI APPI!
Nonii! Kauaoodatud ja kardetud, kuid nüüd on see lõpuks kohal! Volk kirjutas RAAMATu! Olgugi, et see on täiesti ebareaalse ja mittemällusalvestatava nimega (ISBN 978-9985-9980-6-9), Must have it! Ahjaa, ma olen suur Peeter Volkonski fänn. Mulle meeldib Propeller, etendus "Ei mingit kahtlust" ja Volk kui inimene samuti. Millegipärast ma avastasin, et valdavalt meeldivad mulle autobiograafilised teosed (Marilyn Manson "The long hard road out of hell"; Mihkel Raud "Musta pori näkku" ja teoreetiliselt-tehnilselt peaks lähiajal ka Peeter Volkonski "ISBN..." mu riiulile saabuma). Eriti ebanormaalne oli nagu avastada laupääval Haapsalu kolka-kaubamajast Volkonski raamat, aga noh arvake ära kellel olid ainult eurod rahakotis ja arvake ära, kas pank oli lahti või mitte. Niiet kahjuks tol hetkel polnud mul eriti võimalik seda soetada. Kuid siis täna (teisipääv) käisin spetsiaalselt kaubamajas eksole, kuid mis te arvate, et seal oli mõni eksemplar veel järgi või? Päris oligi, täiesti FEIL, KUIDAS SAI SEE MINGI 3 PÄÄVAGA OTSA SAADA??? Täielik pettumus!
Laupääval oli tegelt Zlv sünnipääv kah. Ta kirjutas ükskod mu Navitrolla koolimärkmikusse (hiiglaslikud seened kaane peal) shrooms. Nonii ja siis kinki otsides oli poes riiulil film "Shrooms" and it felt so right! Niiet ma lihtsalt pidin sõpradele peale käima, et me ka selle ta kingikarpi paneksime.
MUL ON NÜÜD PÄRIS OMA INTERNET JA WIFI KODUS. IT'S LIKE A DREAM COME TRUE!!!
Eile juhtus nii, et sai natuke rohkem üle pika aja siis jälle DeviantART'is oldud. Vaatasin veidi ringi, lisasin pilte ja juhuslikult sattusin ühe kasutaja journal' i lugema. Põhimõtteliseslt see on nagu test või nii, aga tulemused on creepy' id:
1. Put your music player on all your music, then shuffle.
2. Press forward for each question.
3. Use the song title as the answer to the question even if it doesn’t make sense.
4. with the answers, give your own comments on how it relates to the questions.
_____
1. How are you feeling today?
2. Will you get far in life?
3. How do your friends see you?
4. Will you get married?
5. What is your best friend's theme song?
6. What is the story of your life?
7. What was high school like?
8. How can you get ahead in life?
9. What is the best thing about your friends?
10. What is in store for this weekend?
11. To describe your grandparents?
12. How is your life going?
14. How does the world see you?
15. Will you have a happy life?
16. What do your friends really think of you?
17. Do people secretly lust after you?
18. How can I make myself happy?
19. What should you do with your life?
20. Will you ever have children?
21. What song would you strip to?
22. If a man in a van offered you candy, what would you do?
23. What does your mum think of you?
24. What is your deep dark secret?
25. What is your mortal enemy's theme song?
26. What's your personality like?
27. Which song will be played at your wedding?
Ma nagu põhimõtteliselt ei viitsinud kõiki neid asju eestikeelseks tõlkida. Enivei ma oma vastuseindusi täpselt ei mäleta, aga 14. oli Dimmu Borgir-Antikrist, nagu WOOOAAHH!
Peaks ära mainima, et mul oli äärmiselt "edukas" eelmise reede õhtu...ja nüüd ma kardan paaniliselt punaseid (vist!) autosid :S
Aga üldiselt oli üleeile ja eile OMD tore-vahva laager. Üks parimaid, mis vist üldse olnud on. Ainult nuriseda võiks veidike selle üle, kui mendid järsku sisse sadasid ja kõiki puhuma panid. Nagu tõsiselt kaa!! Oli neil siis sinna asja!?? Aga pole ehk hullu, vähemalt sain puhumistoru endale :D.
Ja nüüd ülitähtis: DELIIRIUM ON TAGASI!!!
Nonii, kell on 1.37 hommikul ja mina kirjutan blogisse. Tehniliselt ma vaatasin just 109 lehekülge blogi template''sid läbi, et leida endale mingisugune. Millegipärast on mul selline kahtlane tunne, et selline väljanägemine on päris mitmel(!) teiselgi blogikirjutajal üle maailma ja väga võimalik on, et suurest igavusest ma hakkan mingite suvaliste päevikuid lugema ja avastan, et midagi oleks nagu sarnast ja siis on kohe kogu originaalsus kadunud. Kuid senikaua: MUL ON LAHEDAM BLOGI KUI TEIL!!! Ok, tegelt ma tean, et see läks veidike liiale :D.
Kuidagi tuleks end homme, või siis noh täna, või õigemini 6 tunni pärast kooli vedada ja mul on kahtlane tunne, et on päris suur võimalus, et ma jään hiljaks.
In this fading hour
Of silent dreams
All falls quiet
In front of me
I have to think
I must believe
That this is only sleep.
Põhimõtteliselt ma varastasin just ZLV käest idee. Ma arvan, et kui ta (minu truu follower'ina) mu blogi loeb, saab ta aru, mida ma mõtlen :D. Aga see on tõesti tore põimida laulusõnu teksti sisse. PÄRISELT KA! Oh, ZLV'ga seoses, tuleb meelde, et me lähme võib-olla Pärnusse kontserdile ja isegi, kui ta ei tule ikkagi tuleb mul kohal vist olla. Kuigi Pärnusse on kuidagi raske pääseda. Miks käib nii vähe busse ja nii suure summa eest?? Kuigi tehniliselt pole väga kallis, aga ma lihtsalt ei viitsi nii väikse sõidu pärast 260 krooni maksta (edasi-tagasi) ja nagu ma aru saan siis tuleks nagu ka kontserdipilet osta ja õlle tahaks ju ka...
Oki-toki, aga mina lähen nüüd magama! Tadaaaaaa!!!
Ärkasin täna hommikul tüütu telefoni helina pääle üles ja mõtlesin, raisk kes küll nii vara helistab. Võtsin astu ja ZLV küsis, et kas ma magasin veel. Tuli välja, et kell oli 13.17 :D. Mõtlesin, et kuidas see võimalik on, eile ei käinud väljas ka kordagi. Siis aga tabas mind kaks õhtut järjest sai 3 ringis koju saabutud. Eksole!! Kui selline kaua magamine edasi läheb siis võib koolist mind vist välja kirjutada!!?? Aga jah, millegipärast mul tunne, et homme ongi vist selline asi nagu ESIMENE KOOLIPÄEV!!! Raisk! Nii ei saa, ma tahan magada. Suvi alles kestab, õues on üsna soe. No ok, see selleks, tahtsin sinna välja jõuda, et tegelt ma olen selline tundihilineja juba nii kui nii ja sel aastal võetaks pagana kapp ka käest ära kui hilined. Ohh isssver susssver, jube kooliaasta on tulemas!!!
Kuidas, kuidas, kuidas?? Ma olen alati hullult ämblikke kartnud, eriti oma magamistoas. Mõnda silmates ma tardusin paigale ja....brr see oli nii creepy. Nüüd aga paar päeva tagasi oli mu voodi juures laes 3 tükki neid ja ma olin täiesti rahulik, isegi ei ehmatanud mitte. Läksin siis ja võtsin klaasi ja püüdsin nad kinni, järgmine päev püüdsin ühe veel ja lasin neile natuke juukselakki (ämblikumõrvar nagu ma olen), kahjuks oli tulemas natuke jama ja nad läksin ülienergiliseks ning ma olin sunnitud nad aknast alla viskama.
Eriti veider oli aga paar päeva varem. Siis mul esines see väike foobia nagu räigelt. Et siis mul oli haamer käes, et mingeid naelu seina lüüa (eksole). Märkasin ämblikuvõrke lillepottide juures ja üritasin haamriga neid ära korjata. Järsku silman ma ka päris ämblikku, õnneks oli ta surnud :D. Tahtsin siis selle pagana laibanduse ka välja visata aknast haamri abil, kui tuli tuuleiil ja see asjandus lendles ja ma täiega ehmatasin ning arvasin, et see on elus. Kes oskab ära arvata, mida ma siis suurest närvilisusest tegin??? Loomulikult viskasin haamri aknast alla!!! NAGU MIS MÕTTES?? Ma arvan, et see on küll kõige feilim asi, mida ma kunagi teinud olen.
Et siis nüüd tulles tagasi mu mitte-foobilise käitumise juurde, ma ei saa aru, kas mu silme ees on mingi illusiooniloor, mis ei lase igasuguseid pisiasju mul märgata või ma tõesti truly madly deeply enam ei karda ämblikke!!??
Nii ei ole aus!!! Eelmise aasta lõpus eksju pidid kõik otsustama, kas tahavad 11.klassis minna raskemasse matemaatikasse (riigieksami võtjatele) või kergemasse. Mina loomulikult valisin raskema. Mul on koguaeg olnud kooli parim matemaatika õpetaja ja nüüd just rääkisin sõbraga, kes ka on targemate grupis ja ta ütles, et sellest aastast me saama uue õpetaja, aga see uus pol ÜLDSE HEA ÕPETAJA!!!! Ta ei oska eriti hästi selgeks asju teha. Ma olen nagu räigelt närvis, kuidas ma selle pagana eksami niimoodi ära peaks tegema. Ma tõsiselt loodan, et tegu on mingi eksitusega, sest muidu...WAAAAAAHHH!!!!
Nagu igal aastal oli ka seekord Walesis tore ja...vihmane. Kuid üldiselt see viimane pole eriti määrav. Räigelt kahju on ainult, et mere äärde ei jõudnud eriti, ainult paar korda ja ikka vihmaga. Pidime Šotimaale kah isaga sõitma, aga läks nihu :(. Nii ma siis hängisingi suurema osa välismaaloleku ajast internetis ja õnneks oma läpakas, mille issi otsustas ette ära kinkida. Ahjaa, täiega coool oli TELEKAST vaadata Flight Of The Conchordsi, it felt powerful!!Kuidagi mulle tundub, et Blue Banana läheb iga aastaga veidike kehvemaks. Ahjaa see on alternatiivsetele inimestele mõeldud pood (www.bluebanana.cc). Siiski tunnelid on päris toredad neil poes kohapeal, sai isegi endale sealt 18mm ostetud ja erkpunane juuksevärv ka. Sõbrad nimetasid seda küll roosaks, aga mul savi, sest tehniliselt just selliset tahtsingi. Natuke veider kogemus oli ainult see, et kui ma pärast juukseid pesin ja šampooni pähe panin tuli jälle suuremal hulgal punast värgendust peast ära. Seda ma küll ei osanud oodata sõnast "semi-permanent", õnneks värv ise tuhmus ainult veidike.Igal juhul peale Walesi sõitsime isaga koos Võrru, kus olid parasjagu ka sakslased (tädi ja täditütar). Hullult veider oli minna pokumaale, sest see erineb nagu completely nendest kohtadest, kus ma tavaliselt jõlgun, aga noh täditütar on ju väike...Isa tõi autoga Haapsallu tagasi, enne käisime veel Tallinnas ka. Tellisin migis baaris kanafilee viski kastmega ja räige pettumus oli pärast avastada oma taldrikust rosinaid, PALJU ROSINAID!!! Tehniliselt oleks ju võinud juurde kirjutada, et selle söögi juures käivad rosinad, MA EI SÖÖÖ NEID PAGANA ROSINAID!! Oih, läks liiale vist. Aga Haapsallu jõudes tulid sõbrad külla ja Hanna oli proovinud mulle nagu welcome-gift-surprise mojito teha, aga seal oli viina asemel Gin sees, nii et see oli üsna feil. Siiski mõte oli tore. Pärast väikest olemist minu aias läksime jalutama ja lagritsat sööma (kui nii võib öelda). Enivei, päris tore on, et avastasin mingi uue tuttava Haapsalust, või õigemni tema avastas minu tänu ühisele sõbrale :P. Oo jaa, varsti on kontsert (jeeee), õhtujuht on Contra (jeeee), esinevad näiteks Pööloy Gläänz, LIHA, MomenT, D'efekt ja mitmeid teisi (jeeee). Aga tegelt mul hakkavad hetkel mõtted otsa saama. Tadaaa!!!
