Mul pole halli aimugi, kuna ma ütskõrd selle hirmsa palavaga ja sääskedega ära harjun. Vähemalt kogu selle soojuse juures saab vähemalt normaalses (või siis hoopis ebanormaalses) koguses ujumas käia. Kõik Walesis oldud mitteujumisega sisustatud aeg saab kah tasa tehtud. Võimas. Väga uskumatu on aga vee soojus järves - oma 28 kraadi tuleb ära. Suhteliselt eksootiline värk minu jaoks. Igal juhul on ülivahva olla väljas ja grillida õhtul. Really missed that.
Ma sain just-just teada midagi, mis millegipärast mind päris rõõmsaks teeb. Võimalik, et teistele tundub see üsna mõttetu või nii, aga mulle tähendab palju. Eriti veel noh, kui kirjandus on miski, mis mulle meeldib. Mitme sõnaga siis - Anton Hansen Tammsaare on (või noh tehniliselt siis oli) mu sugulane.
Ja rohkem ei oskagi öelda midagi, ausalt öeldes ei taha kah. Pole eriti viitsimist midagi sisse toksida ja Maailmaga jagada.
Ümberringi on kõik väga saksakeelne ja seega arusaamatu. Mis siis muud ikka teha, kui tegelen oma rüperaalikesekesega. Saabusin täna Võrru ja väsimus võtab vägisi võimust. Kolm ööd on olnud unevabad. Aga Folk oli ju... Oma meeldejäävate momentidega, mis on igaveseks mällu sööbinud. Ma ei oskagi seletada seda, kui vägev kogu see krempel oli. Mul on ülihää meel, et on sõpru, kes püsivad. Ka pärast kümmet aastat. Tore jällenägemine oli. Ma siiski ei saa aru, mis mõtet on ronida folgile ja siis põhimõtteliselt ainult juua ja koguaeg suht mälleris olla. No kurjummel küll, kodus võib ka juua. Õhh... Aga ühe suht täis tüübi eest oli küll vägev eest ära joosta ja lollitada. Mina olen Samantha ja suhtlen telepaatia abil.
Aga Zetod nähtud ja nad on vägevad. Terve Kirsimäe lavaesine oli paksus tolmupilves ja rahvamass, kes lava ees möllas, oli massiivne. Pantokraator oli ka üle väga väga pika ajal laval ja lihtsalt nii võimas oli. Ma armastan oma sünnilinna Viljandit.
Siin see ongi. Ukse taga, kiviviske kaugusel...Järgmisel hommikul ärgates topin veel viimased asjad kohvrisse, joon oma reeglipärase tassitäie musta kohvi ja panen minema. Umbes 200 miili autosõitu ja viimaseid pilke M4'le ja vasakpoolsele liiklusele. Jama, see kuus nädalat läks liiga kiiresti. Järgmisest aastast puudub mul igasugune ettekujutus. Eksamid. Laulupidu? Tantsupidu? Kiruvere (tahaks ükskord sinna ka jõuda)? Kolimine. Ülikool...Keeruline saab olema. Loodetavasti mingi kaks nädalat vähemalt saan Walesis olla. Õhõhõõ ma ei tea.
Vähemalt Eestis ootab mind Viljandi, koos pärimusmuusika festivaliga ja meenutustega lapsepõlvest. Viimati, kui ma käisin Viljandis, sõitsin ka oma endisest elukohast mööda ja korteril polnud endiselt kardinaid ees. Ja oota, mitu aastat tagasi me selle maha müüsime? Let me think...ÜHEKSA (umbes)! Ebanormaale.
Kuid tere, Eesti ja tere, sõbrad!
Mulle meeldib Maailm läbi päikseprillide rohkem. Kõik on kuidagi tumedam, samas mahedam. Tundub nagu ma elaksin vanemat sorti filmis, kus on veidi valed ja sepia-toonis värvid, natukene on udune (see pole muidugi mitte millegi muu süü kui mu silmade), kvaliteedil on juures ajaloo hõng ja kõik tundub ilus ja pole midagi, mille pärast muretseda. On ju ometi 50ndad ja Maailm pole veel arenenud niisuguseks hullumajaks, nagu ta seda on 21.sajandil. Inimesed on sõbralikumad oma hoopis teistsuguste väärtushinnangute ja olemusega. Elan hetkes ja ei tahagi võtta eest neid müstilisi päikseprille, mis muudavad kõik ümbruse nii ilusaks, heaks. Päike on pilvede taha läinud ja vihmagi sajab. Kuid ei, mulle meeldib Maailm niimoodi rohkem.
Ümbrus liigub. Alustades sipelgatest, kes on oma pesadest kiviplaatide vahelt mulla seest välja roninud, lõpetades vihmapiiskadega, mis katavad kiviplaadid suurte ümmarguste justkui tumesiniste laikudega. Vaatan ringi ja piisad tekitavad minust paranoiat, et kõik on täis ringi siblivaid putukaid (ilmselt sipelgaid, neid oli enne väga palju). Mõelda vaid, igal olendil siin maailmas on oma koht. Inimesed on millegipärast võtnud endale õiguse arvata, et nemad peaksid olema selle planeedi valitsejad (kuid oot, kas pole inimene ka ainult looma ja kas loomade kuningas polnud mitte lõvi?).
you're beautiful and nothing matters anymore at all,
the world's so big and we're so small.
Sain suure üllatuse osaliseks, kui täna avastasin, et Blue Banana lävepakku ületades kuulsin Rihannat laulmas. See on nüüd küll selline asi, mis ei oleks pidanud kunagi juhtuma, never EVER! Ma poleks osanud seda uneski näha, võimalik, et sellist nalja tegi ainult Newporti oma (oh please please). Aga muidu oli vahva pääv. Hiljem Cwmbran'is pidime ühes poes kokku saama, millegipärast teda ei paista sääl. Mis muud teha, kui helistada. Kes suudab ära arvata, kus ta oli, saab kümme punkti. Kasiinos oli ja kui ma ütlesin, et olks läeme edasi nüüd, siis vastuseks kostis läbi kilina-kolina, et ta ei saa, sest võitis. Ma läksin ka sinna, et 'seda ausat võitlust päält vaadata'. That was pretty...
Ma tahan baaridest õlleklaase pihta panna.
Homme ma läen IKEA'sse ja olen rõõmus.
Miks ma kirjutan? Miks leidub inimesi, kes loevad? Olkeks siis tõesti väärtuslik tekst. Kõik, mis ma siia kirja panen, on täiesti mõttetu, vähemalt teiste inimeste jaoks. Nojaa, minul on seda kirjutamist vaja, et mu peas toimuv ei jääkski ainult mu pähe ega lämmataks seda. Ma panen kirja seiku, mis on toimunud, et ma...(what's the word i'm looking for?) ei unustaks. Mul on hää meel, kui mõne jaoks tundub huvitav, sest uskuge mind, olen lihtsalt mingi suvaline Maa-elanik ja mul pole sellele planeedile eriti midagi pakkuda. Ma loodan, et see muutub kunagi ja ma saavutan midagi, midagi mille üle ma ise rõõmustaks ja mis ka teistele vastuvõetamatu ei oleks. Mul on suured lootused ja ilmselt veel suuremad pettumised. The universe is designed to break your heart.
On üks muusikateos. Ma sõna otseses tähenduses armastan seda. See on ühelt poolt ilus ja lootustandev ja nagu ütleks, et kõik saab alati hästi olema ja lõpuks (ükskõik mille lõpuks, ükskõik kuna) on absoluutselt kõik kõige paremas korras. Teisalt aga...nii kurb ja südantlõhestav. Nii lihtne - meloodia ja saade. Aga on ju teada, mis NEMAD ütlevad sellistel puhkudel - lihtsuses peitub võlu. (speaking of which, who are THEY? Still trying to find out...). Ma austan seda heliloojat.
Järjekordselt on kaks tuba Trem-y-Mynydd'i katuse all minu värvitud. Värvida on tore. Samas aga, mis rõõmu sellest on, kui ise üleni värviga koos pole pärast? Millegipärast j Kahju, et ma värvin need toad kellegi suvalise jaoks - inimesele, kellel on ilmselt täiesti suva sellest, et korteriga on palju vaeva nähtud. Tema vajab lihtsalt elukohta ja selline kortermaja on siin vist üks paremaid võimalusi ma kahtlustan. Igal juhul hoopis teine asi oleks teha remonti päris oma korteris. Sellest ma unistan - oma väiksest korterist mingil kõrgemat sorti korrusel, kus ma võin teha kõik täpselt nii, nagu mulle meeldib. Siis oleks mul lõpuks tunne, et see on MINU kodu ja ma ei pea panema oma saapaid ja ketse vanaema silme alt ära, et ta näid ära visata ei ähvardaks (kusjuures mul on kuri kahtlus, et ta viskaski ühe paari mu katkiseid ja värviseid ketse minema, sest ma ei suuda neid kuidagi üles leida). Samuti ei peaks ma muretsema, et kas ma kell 4 öösel ikka saan tuppa sisse või äkki on uks haaki ka veel topitud ja ma pean tülitama sõpru ja öömaja paluma (tore on, et sellist asja pole päris veel juhtunud...vist). Ma tahan oma korterit...
Mu käekiri on tagurpidi kaldus. Isa ütles, et see viitab mingile iseloomuomadusele. Tekkis suur tahtmine teada saad ja loomulikult tuli appi vana hea sõber guugeldamine. Trükkisin sisse 'handwritin personality' ja voila, tulemusi nagu muda. A left slant writer (\\\\) will conceal their emotions and is observed as cold and indifferent. No vat ja ei olegi vist väga vale...
Ma olen ärritunud. Inimesed ikka suudavad üllatada, kahjuks enamasti negatiivselt. Jälestan seda, kui kaaskodanikud suruvad pääle oma jama ja arvavad, et ka mina peaks nii mõtlema. Mul on oma vaatenurk ja arvamus siiski, samuti nagu kõigil teistel. Ma pettusin...
You go in alive
and you come out like common trash.
This must be joke,
need beer and blood.
I'm starting to frizz up.
Viis päeva on möödas ja ma olen rampväsinud. Šotimaa on võrratu. Teed mägede ja 'loch'ide vahel on nii ilusad. Jaa, Loch Ness'i juures käisin ka, Castle Dounes, kus filmiti suur osa Monty Python And The Holy Grail'i, samuti ka Holy Grail'is korraks nähtud Castle Aargh! (tegeliku nimega Castle Stalker). Algselt me ei mõelnudki selle peale, et Stalkeri juurde minna, kuna see on mingi privaat või midagi sellist, aga siis (*trummipõrin*) vahtsin jälle aknast välja ja sääl ta oli. Loomulikult isa ei uskunud...(oleks pidanud).
Aga need mäed...kõrged, ilusad, kaetud justkui rohelise martsipaniga. Kaugelt paistis osade otsas vist veidike lundki olevat. Unbelievable. Korra paistsid kaugelt, väga kaugelt tuulegeneraatorid ja täiega palju, nad olid nagu lilled, tekkis tahtmine nad kõik ära noppida ja vaasi panna. Ma tahaksin siiski kunagi sõita läbi Šotimaa ka oma sõpradega, olen kindel, et siis oleks plaju vägevam. Sest täitsa suur vahe on, kas minna kuskile oma sõprade või vanematega. Kuigi ilmselt ei ole minul eriti õigust nuriseda, kuna ma just jõudsin siiski üliägedalt reisi-thingylt. Jess!
Aga 22.juuli läheneb kohutava kiirusega ja mul on tunne, et see on kohe-kohe siin. Kuid ma ei soovi veel Walesist lahkuda, thank you very much. Samas Eestis on Viljandi Pärimusmuusika Festival ootamas ja sakslased läevad ka umbes samal ajal Eestisse. Tjahh, vastakad tunded...
Pärast rohkem kui 400 miili ja 6-7 tundi sõitu, ummikuid M6 pääl, mägede imetlemist tee kõrval, asjade hotelli viimist, Edinburgh'i ilusa ja vägeva linna pääl kolamist, The Filling Station'is õllejoomist ja Uruguay-Ghana mängu vaatamist, jõudsin lõpuks hotelli, kus suureks üllatuseks on wifi. Hotell on kena ja sugugi mitte hullult kallis, esmamulje on väga positiivne. Kunagi enne mainisin ma, kui ilusad on Cardiff ja Tenby...kuid ausalt öeldes on Edinburgh peajagu üle neist. Jep, midagi pole parata. Igal pool linnas on veidi vanaaegsema muljega kivimajad, mis näevad välja natuke suursugused. Mul ei jätku sõnu kirjeldamaks...Kesklinn on hoopis teistsugune kui suuremates walesi linnades ehk ei olnud (või vähemalt täna õhtul ei avastanud veel) nagu sellist otseselt shopping street'i (õnneks). Baare oli küll palju, kõik nii kutsuvad. See oli lihtalt midagi ülivägevat, istuda ülerahvastatud baaris, juua Guinnessi ja vaadata jalkat. Millegipärast oli suurem osa rahvast Ghana poolt, nojah ega's ma ei suuda siis massipsühhoosile vastu olla ja olin ka nende poolt. Päälegi tegelt nad olid nii või naa ägedamad.
Lihtsalt uskumatu, kui vahva. Kaua ootasin seda, et ma istun briti baaris ja vaatan jalkat. It's like awesome, very awesome. Ah kurja, hommikusöök on mingi kell 8 ja peaks magama minema, üsna kurnatud ka tänasest...
Mingitel tobedatel põhjustel on mu pea mõtteid täis veidi enne uinumist. Just sel ajal tulevad kõige paremad ideed. Eile näiteks, ma oleks pidanud kohe kirjutama hakkama, aga olin selleks liiga väsinud. Jäin lootma sellele, et tänaseks jääb midagi meelde, aga ausalt öeldes, not so much. Võimalik, et meenub, võimalik, et mitte... Tavaliselt aga siis, kui ma kirjutama hakkan, ei tule hoopis nii hea tekst välja, kui varemalt mu peas. Hm, veider. Ma imetlen Zlv'd ja seda, kuidas ta kirjutab. Kõik ta postitused on nii kirjanduslikult ilusad ja sügavad, et ma väga loodan, et ta kunagi raamatu kirjutab, tükki mitu. Ja tema on see, kellel on vahel tulevikukriis. Ta ei peaks selle pärast üldse muretsema...Ükskõik, mida sa edasi õppima lähed, mida sa tegema hakkad - sa saad nii või naa kõigega suurepäraselt hakkama. Kuigi vabanda, et ma seda sulle ise kunagi öelnud pole...(ja kahjuks ma ei saa endiselt sulle su lemmikut Doctor Who'd tuua).
Ma läen homme Šotimaale 4-5 päävaks. Yay. Tee on pikk ja hetkel paistab see tulema suuremalt jaolt nagu road trip. Always wanted to go on a road trip ya know... Kogu see värk ei ole muidugi eriti odav, mis mind natuke hirmutab. Juba bensiini ja ööbimise pääle läeb ligi £300. Muidugi palk on siin kõrgem ja selle võrra on ka kõik kaubanduslik kallim. Sellest hoolimata, ma tunnen veits halvasti end, et paps peab nii palju raha kulutama, kuigi ma tean, et ega ta seda ainult minu pärast ei tee. Isale meeldib ka Šotimaa väga ja ta on ammu tahtnud minna sinna, kuid siiski...
Mike ja Francia (isa ülemused) käisid eile siin. Nad olid mitu kuud Floridas. Rääkisime juttu ja Mike küsis, kas ma läen tööle Eestis nüüd. Küsimus oli suht üllatav, et nagu kooli kõrvalt või nii on suhteliselt raske...Ja siis: 'the reason I'm askaing that...' ehk siis Mike kutsus meid Floridasse külla järgmine suvi ja ilmselgelt on see reis kulukas ja isa ei jõuaks ka minu eest maksta seda kinni. So yeah...I'm not going, technically...probably...
Täna on esimene juuli ja mu viimasest normaalsest suvepuhkusest on järgi jäänud vaid 2 kuud...
