Miks ma kirjutan? Miks leidub inimesi, kes loevad? Olkeks siis tõesti väärtuslik tekst. Kõik, mis ma siia kirja panen, on täiesti mõttetu, vähemalt teiste inimeste jaoks. Nojaa, minul on seda kirjutamist vaja, et mu peas toimuv ei jääkski ainult mu pähe ega lämmataks seda. Ma panen kirja seiku, mis on toimunud, et ma...(what's the word i'm looking for?) ei unustaks. Mul on hää meel, kui mõne jaoks tundub huvitav, sest uskuge mind, olen lihtsalt mingi suvaline Maa-elanik ja mul pole sellele planeedile eriti midagi pakkuda. Ma loodan, et see muutub kunagi ja ma saavutan midagi, midagi mille üle ma ise rõõmustaks ja mis ka teistele vastuvõetamatu ei oleks. Mul on suured lootused ja ilmselt veel suuremad pettumised. The universe is designed to break your heart.
On üks muusikateos. Ma sõna otseses tähenduses armastan seda. See on ühelt poolt ilus ja lootustandev ja nagu ütleks, et kõik saab alati hästi olema ja lõpuks (ükskõik mille lõpuks, ükskõik kuna) on absoluutselt kõik kõige paremas korras. Teisalt aga...nii kurb ja südantlõhestav. Nii lihtne - meloodia ja saade. Aga on ju teada, mis NEMAD ütlevad sellistel puhkudel - lihtsuses peitub võlu. (speaking of which, who are THEY? Still trying to find out...). Ma austan seda heliloojat.
0 Kobinat:
Post a Comment