Siin see ongi. Ukse taga, kiviviske kaugusel...Järgmisel hommikul ärgates topin veel viimased asjad kohvrisse, joon oma reeglipärase tassitäie musta kohvi ja panen minema. Umbes 200 miili autosõitu ja viimaseid pilke M4'le ja vasakpoolsele liiklusele. Jama, see kuus nädalat läks liiga kiiresti. Järgmisest aastast puudub mul igasugune ettekujutus. Eksamid. Laulupidu? Tantsupidu? Kiruvere (tahaks ükskord sinna ka jõuda)? Kolimine. Ülikool...Keeruline saab olema. Loodetavasti mingi kaks nädalat vähemalt saan Walesis olla. Õhõhõõ ma ei tea.
Vähemalt Eestis ootab mind Viljandi, koos pärimusmuusika festivaliga ja meenutustega lapsepõlvest. Viimati, kui ma käisin Viljandis, sõitsin ka oma endisest elukohast mööda ja korteril polnud endiselt kardinaid ees. Ja oota, mitu aastat tagasi me selle maha müüsime? Let me think...ÜHEKSA (umbes)! Ebanormaale.
Kuid tere, Eesti ja tere, sõbrad!
4 Kobinat:
tere!
tere!
tere!
tere!
Post a Comment