Mulle meeldib Maailm läbi päikseprillide rohkem. Kõik on kuidagi tumedam, samas mahedam. Tundub nagu ma elaksin vanemat sorti filmis, kus on veidi valed ja sepia-toonis värvid, natukene on udune (see pole muidugi mitte millegi muu süü kui mu silmade), kvaliteedil on juures ajaloo hõng ja kõik tundub ilus ja pole midagi, mille pärast muretseda. On ju ometi 50ndad ja Maailm pole veel arenenud niisuguseks hullumajaks, nagu ta seda on 21.sajandil. Inimesed on sõbralikumad oma hoopis teistsuguste väärtushinnangute ja olemusega. Elan hetkes ja ei tahagi võtta eest neid müstilisi päikseprille, mis muudavad kõik ümbruse nii ilusaks, heaks. Päike on pilvede taha läinud ja vihmagi sajab. Kuid ei, mulle meeldib Maailm niimoodi rohkem.
Ümbrus liigub. Alustades sipelgatest, kes on oma pesadest kiviplaatide vahelt mulla seest välja roninud, lõpetades vihmapiiskadega, mis katavad kiviplaadid suurte ümmarguste justkui tumesiniste laikudega. Vaatan ringi ja piisad tekitavad minust paranoiat, et kõik on täis ringi siblivaid putukaid (ilmselt sipelgaid, neid oli enne väga palju). Mõelda vaid, igal olendil siin maailmas on oma koht. Inimesed on millegipärast võtnud endale õiguse arvata, et nemad peaksid olema selle planeedi valitsejad (kuid oot, kas pole inimene ka ainult looma ja kas loomade kuningas polnud mitte lõvi?).
you're beautiful and nothing matters anymore at all,
the world's so big and we're so small.
0 Kobinat:
Post a Comment