Kurjummel küll, paracetamoli uimas lapsega ei jamata!!!
Ülikhuuul, ühikas on uued aknad. Veel khuulim - ma jõudsin esimesena kohale ja pidin mööbeldama ja koristama. Palju palju khuulim - ma ei tohi tõsta raskeid asju ega teha erilisi liigutusi!!! Pole hullu, 2000 mg paracetamoli, that ought to do it...
Päris uimane on olla.
Lugesin vanu kommentaare ja leidsin võitja:
Tssh! Siin eradektetiiv Paranorma. Kuulsin, et siin toimub midagi veidrat. Te olevat ära tundnud tolle Anonüümiku isiku. Palun põhjendage oma järeldust. On see pikaajalise ja keeruka uurimistöö tulem? Oleksite suureks abiks mulle. Abi korral ootab ka aumedal šokolaadist. Aga tsssh! Asi peab toimuma saladuskatte all. Aidake mind, te ajukääbikutest ajukaksikud. Mina kui eradektetiiv sain juba ammu ilma Kristiina ilmselge vihjetagi aru, et teil kummalgi on vaid pool aju.
Postitas kunagi ammu anonüümne Hanna Stiina.
Ja nii, kui nad olid lausund kuldsed sõnad: 'vaheaeg on puhkamiseks', andsid nad hunniku ülesandeid ajaloo eksamiraamatust, ühiskonna eksamiraamatust, 2002. aasta matemaatika riigieksami lahendada, füüsikas kosmoloogia uurimuse teha ja igasugust kribu-krabu veel. ET SIIS võiks nagu jätta need sõnad endale. We don't need them here, our holiday lasts only a week and you know what? Not very interested of wasting it on loads of homework.
Aga homne tõotab tulla kultuurne - 'The Fall And Rise Of Estonia' ehk Ühtse Eesti nii öelda järg. Ja laupäeval võite kõik Rannarootsi keskusesse tulla, saate õhupalli.
Või samas...ärge ikka tulge kah, pole vaja.
Lugu, mis hakkas väga meeldima, kui ma tegelesin svenska projektiga.
23. Millist valitsemisega seotud mõistet on kirjeldatud?
Sul on kaks lehma. Kõigepealt koostab valitsus seaduse, millega sa neid toita võid ja millal lüpsta tohid. Seejärel makstakse sulle, et sa lehmi lüpsma ei hakkaks. Peale seda võtab valitsus mõlemad lehmad, tapab ühe, lüpsab teise ning valab piima rentslisse; sina aga pead kirjutama hunniku seletuskirju kadunud lehmade asjus. (Bürokraatia)
Sul on kaks lehma. Valitsus võtab need omale ja eitab, et nad üldse olemas on olnud. Piim keelustatakse. (Totalitarism)
Sinuga on partnerluses kaks ühiskonnale võrdselt väärtuslikku veist. (Feminism)
Sul on kaks lehma. Annad musta lehma piima valgele ja valget ei lüpsa. (Apartheid)
Sul on kaks lehma. Saad nende pidamise eest preemiat. Piim nimetatakse ümber muuks veisepõhiseks emulsioonjoogiks. (Euroopa Liit)
Kuradi idioodid, ma peaks oskama mingit lehmapoliitikat või?
Teadmatus. Teadmatus on üks hirmsamaid asju, see muudab ka kõige toredama inimese orjaks. Hirmu orjaks, rumaluse orjaks... Tekivad ettekujutused just kõige hullemast, mis omakorda võib inimest totaalselt muuta, sest hirmul on võim. The only thing we have to fear, is fear itself. Tõsi. Ma ei tea, milleks inimesed vaevavad ennast sellise mõttetusega nagu hirm (okei, mida mina üldse kobisen, ma kardan ämblikuid). See sööb meid seestpoolt. Tahate elada täisväärtuslikku elu või mitte? Niiet unustage hirmud ja hakake elama. See käib ka sinu kohta, proua Helju Paiso, aitab puukide, gripi, maja mahapõlemise ja ma ei tea, mis kuradi hirmudest veel. Oma hirmudega muudate ka ümbruses olevate inimeste elu painajaks. Niiet aitab!
Aga tegelikult ma tahtsin sinna välja jõuda, et nii ema kui ka doktorikraadiga üliravitseja oli arvanud, et mul võib viga olla kaks asja (jap, üks neist oli see jubedus, mis võib üsna kiire surma põhjustada...). Siiski, veresooned pidavat mul korras olema ja... lihtsalt mu selg on pekkis. Just just, seljalülide vahel olevad diskid on paigast ära ja rõhuvad närvidele ja sellest kogu see jamadus. Küsimusele, et mitu diski siis paigast ära on, vastati: 'no ikka on'. Ühe sõnaga (mis osutub tegelt kõvasti rohkemaks kui üheks sõnaks) NUMBERS, I NEED NUMBERS. No ei võinud öelda mitu tükki, ei võinud. Mis seal enam šokeerida, ega neid 5 ikka pole, siis ma ei saaks ilmselt midagi teha. Päris veider, et tavameditsiin 'ravib' selliseid asju üldiselt operatsiooniga...
Aga kuna alkohol vedeldab verd ja pillid ilmselt paksendavad (kui nad võivad põhjustada vere hüübimist soontes), siis peaks paralleelselt kogu aeg alkoholi tarbima. Alcohol is the friend of mine!
Ma avastasin end ükskord ühelt mõttelt ja... ehmatasin väga. Sest tegelt ma ei taha, kuigi vahel tundub, et millelgi pole mõtet ja milleks siis üldse, milleks üldse olla? Aga no jeeebus, nii hull ikka miski pole ja ei saa ka kunagi olema (PUNKT)
Sööge ämblikusuppi ja ärge mitte mõelgegi siia oksendada, idioodid.
Wolfenstein 3D on liiga läbi mängitud ja seega ma otsustasin millegipärast, et täna võiks olla see päev, mil ma katsetan teisi selle natsimängu versioone. Päris hämming tekkis, kui ma avasin Hotel Romanstein 4: Manga Quest. See oli liiga epic, mingid poolpaljad musklis mehed relvadega ja poolpaljad manga stiilis tšikid piitsade ja püstolitega, samas kui minu kui mängija relv on veel eriti veider, kuna loobib mingeid punaseid lilleõietaolisi asju O_O. Ei vat seda ma küll rohke ei mängi, liiga vale kuidagi. Järgmiseks proovisin Ghost Betrayal'i. See oli isegi päris mängitav, kuid ma igatsesin taga seda traditsioonilist mängija imidzit, selles oli see siuke halli ja kitsa näoga kummitus, aga kõige ägedam on ikka see tüüpiline tugevate näojoontega lõust. Lisaks käis natuke närvidele väike ebaorganiseeritus. Oli nagu suur ruum, mis oli täis mingeid asju ja suuri seinamõõdus kaste või nii, väga segadust tekitav. Kui muidu wolfi puhul on võimalik ikka meelde jätta labürindid, kus juba käidud, siis ghost betrayalis oli see küll päris keeruline, väga kaua ekslesin ringi. WolfenDoom II - The True Depths Of Hell oli kolmas ja see oli liiga detailne, mis ei ole Wolfi puhul just eriti arukas, kuna mäng ise pole just kõige parema graafikaga ja seega oli kõigest veid raske aru saada. Iseenesest oleks pidanud see olema Doomi ja Wolfensteini segu, aga minu meelest ei olnud tulemus küll eriti kiiduväärt. Eriti suurt segadust tekitas see, et ühel hetkel avastasin, et mu eluprotsendid lihtsalt kaovad, kuigi ma olen kõik elukad OMA ARUST maha löönud. Siis aga jõudis kohale, et mingid loomad on peaaegu nähtamatud, sellised hallikatest täppidest moodustatud piitjooned olid vaid näha, neid ma algul kohe muidugi üldse ei näinud ja noh see versioon viskas ikka õige kiiresti üle. Viimane, mida proovisin, oli The Nazi Show!. Ausalt öeldes tundus see päris asjalik, oli arvestatud, et graafika on sitt ja seega olid uksed punased. Muidugi ma enam-vähem kogu mängimise aja lihtsalt naersin, sest kuidagi ebareaalne on kujutada Hitlerit roosal taustal peace sõrmedega näitamas või käsi palveasendis hoidmas nii, et pildi üleval on sõna 'happy'. Ja roosad svastikad, mille all on sõna 'love'... Ma ei teagi, kas seda, et põhimõtteliselt kogu aja olid mu eluprotsendid nii 10 ringis oli seotud kuidagi kogu selle ümbruse koomilisusega või sellega, et mehed tõesti tulistasidki täpsemalt, vot ei tea. Aga seni proovitud versioonidest on see viimane igal juhul kõige normaalsem, ruumid-labürindid on ka päris loogilised. Kahtlustan, et ma ei saagi täna arvuti tagant ära, sest neid erinevaid variante on tohutult...
Ja kui peaks leiduma veel minusugune Wolfensteini hull, siis soovitan vajutada siia.
Tegelt ärge vaadake mind nüüd kui arvutisõltlast. Uskuge või mitte, aga ma jõudsin täna isegi jooksmas käia. Which is weird. I never run. Tõsiselt, ma jälestan jooksmist, aga ometigi seda ma täna tegin. Väike viigiring ja... Väsitav oli, raisk. Siit moraal: ei tasu enam jooksma minna.
Ida-Tallinna keskhaigla sisehaiguste osakonna juht Kai Sukles nendib ajalehes Meditsiiniuudised, et tromb vanust ei küsi ja see ohustab näiteks ka neid, kes tihti lennukiga lendavad. Tema sõnul on kõige arvukam riskigrupp naised, kes kasutavad antibeebipille: neil on lennureisi ajal trombioht tervelt 23 korda suurem.
Kuulan Apocalypticat ja üritan enesele järjest rohkem teadvustada, kui kahjulikud pillid tegelikult on. Tekib vaikselt küsimus, et milleks üldse neid võtta, kui peale ühe hea asja toovad nad kaasa ka (pikemas perspektiivis) kõvasti negatiivseid asju. Tehniliselt oleks kõige õigem öelda, et pillid tapavad - tekib tromb - märkamatult - ja ongi pidu läbi. Ma ei sõida üldse ju lennukiga ka mkmm, mu isa ei ela ju Suurbritannias, kus ma tal külas käin, MKMM! Olgu, minul ei peaks teoreetiliselt veel seda juhtuma, kuna pole nii kaua tarvitanud neid, ma ei suitseta kah. Aga mu vasak jalg (säär) on pool päeva tuim olnud. Not so fond of the situation. Mitu tundi olen mõelnud, kas alustada uut lehte või mitte...
Ja VÄHEKE rõõmsamatel teemadel võtab üle Kristiina parem jalg, tervist. Ongi siis käes oodatud puhkus. Millegipärast aga vaatas eKoolist kuidagi ebareaalne pilt vastu. Hoolimata sellest, et enne vaheaega sai kõvasti töid tehtud, ei kao tööd mitte eKoolist vaid neid tekib sinna aina juurde. Normal much? Sitta kah, vaheaeg on puhkamiseks ja ma ei kavatse nende tööde pärast muretsemise peale oma vaheaega ära raisata. Ei aga tegelt on nii, et mul hakkab vaikselt kõrini saama kõigist neist asjadest, mille pärast tuleb muretseda...
Kirjanduse tunni raames tuli teemaks eksistentsialism. Ma ei viitsinud tunnis eriti kaasa rääkida, vaid hoidsin oma mõtted endale. Vahel ma tõesti olen nendega nõus, vahel ma tõesti mõtlen, milleks kõik see, milleks vaeva näha, milleks, milleks, milleks...niikuinii ainuke asi, mis on kindel, on surm. Milleks rabeleda? Ehks sellepärast, et austatud pedagoog Lunts ei tunneks end solvatuna, et mina riigieksamitegijana ei jõudnud teemat ära õppida? Või äkki sellepärast, et enamus juhtudel on tõesti väga tore ja poleks mõtet mingite pisiasjade pärast tüli tekitada? Ausõna, ma vahel ei jaksa enam...Sinuga olla.
Tihti ma mõtlen ja küsin, miks toimuvad kõik asjad korraga. Miks on järgmine ehk selle veerandi nädal nii raske, miks ma olen just praegu sel nädalavahetusel haige, miks mul just sellel nädalavahetusel on sünnipäev??? Kõik...asjad...korraga...Rahuldavat vastust pole leidnud. Mul ei ole aega olla haige, mitte sel nädalal, kus KÕIK tahavad midagi - rootsi keele projekti, kunstiajaloo tööd, füüsika tööd, rootsi keele tööd, lühikirjandit mingite kuradi valmide põhjal (neid värdjaid on veelgi). Ma tahaksin sellelt puhkuselt vaid üht hetkel. Ma tahan minna kuhugi üksi, eemale kõigest sellest hullusest, mis mulle igal nurgal vastu vaatab. Eemale koolist, ühikast, pürksilastest (õnneks seda saab), eemale 'kodust', pereliikmetest (hmm...), eemale sõpradest, Sinust (...). Andke mulle lihtsalt päev-paar üksinduseks, ainult mulle endale, palun...
Olgu ma 13-aastane, 19-aastane või 32-aastane, mu ema arvab ikka, et ma ei tea, mida ma teen, et ma ei oska ega tea midagi. Aga loomulikult ma ei teagi kõike, kurat neid asju on terve universumi jagu, mida ma kõike ei tea, aga FAKK NOHH, TEAD SA KA MIDA SINUST ARVAB OSA TEISI INIMESI, SA ISE POLE SAMUTI IDAMAATARK, KUIGI ILMSELGELT TAHAKSID OLLA!!!
^^Happens when fever takes control and there's just too much of everything...
Väljas toimub midagi tormi meenutavat. Vanad katkised puitaknad lasevad läbi tuult. Toas on külm. Roosandus ei aita varja mind täna külma eest, lisaks hirmsuurele tuulele on ka radikatelt soojust ilusas koguses maha keeratud ja ei aita siin villane tekk, dressikas, villased sokid... Külm on. Aknaraamid kolisevad, arvutist mängib Cradle Of Filth, kaugemalt on veel tont teab mida (uste kolisemist, prõmmimist, naerulaginat, trampimist...) ja koos tuulemühinaga moodustavad nad midagi, mis - ma usun - meenutab mingit üliveidrat muusikapala dadaismi stiilis (kui selline asi vaid muusikas olemas oleks).
Uni on.
Ma olen vaikselt jälle järge kaotamas. Kõike tundub äkki nii palju ja kaob tahtmine üldse midagi teha. Nii ma siis üritangi ignoreerida asjalikke tegevusi ja raiskan oma väärtuslikku ja olematut aega. See on see, kui topitakse nii kuradi suur laadung töid ja asju veel. No kurat, hakkasin lugema Kafka 'Lossi' ja tuleb välja, et kirjanduse uus kursus ongi pühendatud maailmakirjandusele, kus kõik loevad põhimõtteliselt erinevaid autoreid-raamatuid. Kuna ma olin just alustanud Kafkaga no siis miks mitte lugeda seda ka tunniraames. AGA, millegipärast enam ei lähe lugemine sugugi ladusalt. Kui miski on kohustuslikuks tehtud, siis on sellel hoopis teine maik juures ja olgugi et ma tahtsin väga Kafkat lugeda, tekitab raamatu kättevõtmine minus veidi trotsi ja vastuseisiu, nagu ei tahakski enam järslu seda lugeda. Tänks! Päris närvi ajab, kui asjad ei lähe nii, nagu ma tahan. Mul on päris väikesest saati alati mingi hull pettumus ja viha kaasnenud siis, kui ma ei saa oma tahtmist. Õnneks avaldub see nüüd veidi leebemal kujul ja normaalne kah, ma pole päris neljane enam (kuigi vahel on tunne nagu oleksin). Nii sant ja rumal tunne on, nii tore, et see nädal on mu enesehinnangut veel tublisti alla vedanud. Aga olegem positiivsed - üldjoontes on ju kõik päris vahva.
Kuradi inimesed...
