Panen Sinise mängima. Hästi kõvasti. Läbi kõrvaklappida. Hästi kõvasti. Kirjutan ülilihtlauseid. Kui jätta kõrvale eilsed valusööstud, valuvaigistid, lademetes õppimist, viha interneeduse pihta...siis praegu on hea. Väga hea. Nagu ei olekski siin, vaid kuskil hoopis mujal. Unustame ära kõik selle jama, sest praegu ei taha ma midagi negatiivset. Ma upun muusikasse, sügavatesse helidesse, erilistesse meloodiatesse. Olen praegu isegi nii rahul praguse hetkega, et peaaegu olin andmas lollimat lubadust üldse - hakkan paremaks inimeseks. Hah, milleks? Savi. Lepi. Kannata. Põgene. Mis iganes. Või siiski siiski, ei lase sa ise mul kunagi oma head poolt näidata [jah, see on tõesti tõesti kuskil olemas (aga ma peaks selle vist ise ennem täielikult üles leidma)]. Tegelikult... ma ei lase endale eriti inimesi ligi, ma ei usalda teid. Kiskja murrab ainult selleks, et toituda ja elus püsida. Inimesed aga... niisama oma lõbuks (füüsiline vs. vaimne - üks vägivald kõik). Niisiis, ärge pidage viha, see ei tähenda kohe, et ma oleks kuri või midagi... üldjuhul.
Oh please take me to a place, where the only thing that matters is Blue.
0 Kobinat:
Post a Comment