Wolfenstein 3D on liiga läbi mängitud ja seega ma otsustasin millegipärast, et täna võiks olla see päev, mil ma katsetan teisi selle natsimängu versioone. Päris hämming tekkis, kui ma avasin Hotel Romanstein 4: Manga Quest. See oli liiga epic, mingid poolpaljad musklis mehed relvadega ja poolpaljad manga stiilis tšikid piitsade ja püstolitega, samas kui minu kui mängija relv on veel eriti veider, kuna loobib mingeid punaseid lilleõietaolisi asju O_O. Ei vat seda ma küll rohke ei mängi, liiga vale kuidagi. Järgmiseks proovisin Ghost Betrayal'i. See oli isegi päris mängitav, kuid ma igatsesin taga seda traditsioonilist mängija imidzit, selles oli see siuke halli ja kitsa näoga kummitus, aga kõige ägedam on ikka see tüüpiline tugevate näojoontega lõust. Lisaks käis natuke närvidele väike ebaorganiseeritus. Oli nagu suur ruum, mis oli täis mingeid asju ja suuri seinamõõdus kaste või nii, väga segadust tekitav. Kui muidu wolfi puhul on võimalik ikka meelde jätta labürindid, kus juba käidud, siis ghost betrayalis oli see küll päris keeruline, väga kaua ekslesin ringi. WolfenDoom II - The True Depths Of Hell oli kolmas ja see oli liiga detailne, mis ei ole Wolfi puhul just eriti arukas, kuna mäng ise pole just kõige parema graafikaga ja seega oli kõigest veid raske aru saada. Iseenesest oleks pidanud see olema Doomi ja Wolfensteini segu, aga minu meelest ei olnud tulemus küll eriti kiiduväärt. Eriti suurt segadust tekitas see, et ühel hetkel avastasin, et mu eluprotsendid lihtsalt kaovad, kuigi ma olen kõik elukad OMA ARUST maha löönud. Siis aga jõudis kohale, et mingid loomad on peaaegu nähtamatud, sellised hallikatest täppidest moodustatud piitjooned olid vaid näha, neid ma algul kohe muidugi üldse ei näinud ja noh see versioon viskas ikka õige kiiresti üle. Viimane, mida proovisin, oli The Nazi Show!. Ausalt öeldes tundus see päris asjalik, oli arvestatud, et graafika on sitt ja seega olid uksed punased. Muidugi ma enam-vähem kogu mängimise aja lihtsalt naersin, sest kuidagi ebareaalne on kujutada Hitlerit roosal taustal peace sõrmedega näitamas või käsi palveasendis hoidmas nii, et pildi üleval on sõna 'happy'. Ja roosad svastikad, mille all on sõna 'love'... Ma ei teagi, kas seda, et põhimõtteliselt kogu aja olid mu eluprotsendid nii 10 ringis oli seotud kuidagi kogu selle ümbruse koomilisusega või sellega, et mehed tõesti tulistasidki täpsemalt, vot ei tea. Aga seni proovitud versioonidest on see viimane igal juhul kõige normaalsem, ruumid-labürindid on ka päris loogilised. Kahtlustan, et ma ei saagi täna arvuti tagant ära, sest neid erinevaid variante on tohutult...
Ja kui peaks leiduma veel minusugune Wolfensteini hull, siis soovitan vajutada siia.
Tegelt ärge vaadake mind nüüd kui arvutisõltlast. Uskuge või mitte, aga ma jõudsin täna isegi jooksmas käia. Which is weird. I never run. Tõsiselt, ma jälestan jooksmist, aga ometigi seda ma täna tegin. Väike viigiring ja... Väsitav oli, raisk. Siit moraal: ei tasu enam jooksma minna.
0 Kobinat:
Post a Comment