Ma olen vaikselt jälle järge kaotamas. Kõike tundub äkki nii palju ja kaob tahtmine üldse midagi teha. Nii ma siis üritangi ignoreerida asjalikke tegevusi ja raiskan oma väärtuslikku ja olematut aega. See on see, kui topitakse nii kuradi suur laadung töid ja asju veel. No kurat, hakkasin lugema Kafka 'Lossi' ja tuleb välja, et kirjanduse uus kursus ongi pühendatud maailmakirjandusele, kus kõik loevad põhimõtteliselt erinevaid autoreid-raamatuid. Kuna ma olin just alustanud Kafkaga no siis miks mitte lugeda seda ka tunniraames. AGA, millegipärast enam ei lähe lugemine sugugi ladusalt. Kui miski on kohustuslikuks tehtud, siis on sellel hoopis teine maik juures ja olgugi et ma tahtsin väga Kafkat lugeda, tekitab raamatu kättevõtmine minus veidi trotsi ja vastuseisiu, nagu ei tahakski enam järslu seda lugeda. Tänks! Päris närvi ajab, kui asjad ei lähe nii, nagu ma tahan. Mul on päris väikesest saati alati mingi hull pettumus ja viha kaasnenud siis, kui ma ei saa oma tahtmist. Õnneks avaldub see nüüd veidi leebemal kujul ja normaalne kah, ma pole päris neljane enam (kuigi vahel on tunne nagu oleksin). Nii sant ja rumal tunne on, nii tore, et see nädal on mu enesehinnangut veel tublisti alla vedanud. Aga olegem positiivsed - üldjoontes on ju kõik päris vahva.
Kuradi inimesed...
0 Kobinat:
Post a Comment