Kas sa siis ei armasta mitte neid üksikuid õhtuid, kus üle pika aja üritad OMA sõpradega kontakteeruda ja nad kõik leiavad haleda või vähem haleda vabanduse, et mitte välja liikuda? Aga pole lugu, ka üks on hea, ilma kindla sihita. Lasta end muusikal edasi viia ning siis avastada, et näed juba tund aega on ringi töllerdatud. Tuul on külm. Palju oli mõelda. Eelkõige on süüdi üks unenägu. Ma ärkasin poole pealt üles, õigemini ehmatasin. See polnud isegi õudukas... aga lihtsalt nii veider ja... Aga see pani mind taaskord mõtlema sellele, mis ja miks on asjad nii. Ei mõtelnud välja...
Tänane õhtupoolik (kui nii saab seda hilist tunnikest nimetada) möödub aga Volkonskiga. Ööülikool ja Volkonski loeng 'Inimhääle tekitamise võimalustest'. Üsna huvitav kuulamine on ja Volgi hääl on siin nii mahe, vastupidiselt sellele, mida me kuuleme Propelleris. Aga vähemalt on tore, et jõudsin lõpule Vonnegutiga, mida alustasin juba ammu ammu. Lõpp saabus väga kiiresti. Käisin täna Trashi blogis ka üle pika aja ja kohe vaatas vastu film, mis äratas silmapilkselt huvi. Aga no oli seda siis kerge veebiavarustest üles leida või? Aga loomulikult mitte. Siiski siiski on uTorrent töös ja üritab mulle normaalsel kujul tõmmata 'London Kills Me'. Tundub olevat väga üksik kultuuriline-filmiline õhtu. Hüljatud.
Jah, kõigest hoolimata tunnen ma end siiski endiselt üksi...
0 Kobinat:
Post a Comment