Loomulikult oli see kõik teada juba 12. klassi algul, aga mina lihtsalt ignoreerisin seda fakti ja pigistan silma kinni selle koha pealt. Kuigi ausalt öeldes olen ma juba kümnenda klassi algusest peale... ei, isegi juba põhikooli keskpaigast, kartnud eksameid. Vahepeal on eksamitele mõeldes nii suur närv sees, et tunnen päris hirmu, judinad käivad üle selja. Veider, kuidas mõnikord sa ootad ja ootad ja ootad... ja ootad, et miski kätte jõuaks, kuid see ei tule. Aeg venib ning oodatud asi nihkuks justkui järjest kaugemale, see ei tule iialgi. Kuid teinekord, kui ei pööra millelegi suurt tähelepanu, jõuab see kätte enne, kui jõuad silmagi pilgutada. Täna... oli proovikirjand.
Oh sind tobukest! Mis sa pabistad? Ega see veel eksam ei ole, rahu, kõik on hästi. Püüdsin end rahustada. Mis ma saan sinna parata, kui mul on tõsine eksamifoobia ja ka kõigest proovikirjand tekitab minus kerget paanikat. Elu oleks palju ilusam, kui ei oleks mingeid eksameid, teste. Ma tahaksin magama minna, aga olen liiga häiritud asjaolust, et see polnud just mu elu parim kirjand, kuigi pikim oli ta küll. Ma pole veel kordagi kolme ja poole leheküljelist kirjandit kirjutanud. Vähemalt on võimalus, et päris eksamil tuleb nõutud sõnade arv täis. (Kas või, kogu aeg jm kirjutatakse lahku.) Selge. Aga elu on ju sellegipoolest ilus, muidugi ta on, jah seda ta on!
Väljas on nii hele, nii valge, nii külm, päike paistab häirivalt otse silma ja õrnalt puhuv tuuleiil on nii jäine, et tahab ära külmetada mu nina, mu põsed. On külm ja valge ja nii kuradi ilus.
3:36
Kell neli
saan ma kullast
pandlaga vöö,
kus türkiise on täpselt
kuus.
Kell neli
saan sinisetest
pärlitest kee,
mis siis kumab, kui
kumab
Kuu,
ent kell on
3:36.
Kell neli
mind vastuvõtt
ootab Versailles's.
Tuleb kohtumisi ka
Kuus.
Kell neli
mind tervitab
tuledes mõis
ja mu printsess, kel
kuldne
juus,
ent kell on
3:36.
Kell neli
saab miljardär
sekundipealt
minust. Sadamas jaht on
uus.
Kell neli saan kõik, millest
unistand eal,
ent probleem on ju
hoopis
muus,
sest kell on
3:36,
3:36,
3:36...
Tõnu Trubetsky
0 Kobinat:
Post a Comment