Alustades sellest, et mu arvuti ei allu mulle osades toimingutes absoluutselt ja lõpetades sellega, et mu ema on suutnud mõne aastaga raamaturiiulilt eemaldada Kafka raamatu... jah, olen närvis. Vista on pask ja selleks ta jääb, kui kellelgi oleks laenata piisavalt suurt välist kõvaketast, siis võtaksin pakkumise avasüli vastu, et ajutiselt oma nodiga sellele kolida ja hankida uus OP-süsteem. Nii on! Olgu, olen suutnud paari tunni jooksul oma arvutiga jälle ära leppida, kuid anda ära Kafka teos on andestamatu. Jah, siis kui ema sellest vabanes olin ma liiga väike, et üldse midagi mingist Franzist või Kafkast teada. Aga ei saa ju ometigi olla nii isekas, et anda ära sellise meisterkirjaniku teos. Mul puuduvad sõnad. See, et sulle, kallis inimene, see raamat ei meeldinud, et sa ei suutnud sellist absurdi lugeda, ei tähenda, et raamat tuleks kiiremas korras mõnele teisele isikule sokutada, kuhugi heategevusele... mida iganes. Ma ei mõista. Kuigi üldiselt on siinkohal siiski tegemist tüüpilise proua Petersoniga (ausõna mind häirib see, et emal on ikka veel isa perekonnanimi, palun võta endale neiupõlvenimi tagasi!). Ma ei oska eriti oma rahulolematust väljendadagi, aga ega sellel polekski väga mõtet, sest niikuinii ei teinud Tema ju midagi valesti, nagu alati...
Mul on tunne, et ma olen end täna ületanud. On lühike kolmapäev, Noarootsi sulelised ja karvased lasti varakult koju (justnii, koju - mitte ühikasse), päike paistis, vaba aega on nagu... nagu... lund ja suurest igavusest või tegevusetusest või tont teab millest, hakkasin ma algul muusikaajaloo kodust kontrolltööd tegema ja pärast seda laia matemaatike kodutööd (RE 1999) lahendama. Kahjuks/õnneks aga jõudsin ma ülesandeni number 5, mis ajas mu niivõrd segadusse, et kadus igasugune algebra ja kõige muu kooliga seonduva tuju.
0 Kobinat:
Post a Comment