Füüsika tunni algul kirjutas Merx vihiku alla äärde, et tal oleks mulle palju rääkida, kui mind huvitab mu pinginaabri elu juhuslikult. Täpselt õigel ajal, ka minul oli vaja kellegagi rääkida. Terve päeva aga sain ma mõelda oma juhtumile ja hoolimata sellest, et oli sõbrapäev, oli sõbralikkus minust terve päeva jooksul kuhugi kadunud. Ma olin nii kinni oma mõtetes. Nojah, õhtul tegime tassikese teed, istusime minu toas ja rääkisime kaks tundi jutti, khõm kõhm, TEMA rääkis tund ja 45 minutit, mina olin kuulaja nagu alati. Loomulikult need 15 minutit, mil mina rääkisin, olid ka mulle väärtuslikud. Tuleb ausalt väita, et mul hakkas parem. Ma ei tea, miks, aga Merx on siin mulle kõige lähedasem, kuigi me pole just kõige sarnasemad inimesed. Ma üllatusin, kui ta ütles, et ma olen nii armas. 'Isegi tunnis, kui sa mingit oma asja teed, sa oled lihtsalt nii armas.' Ma sattusin sellest väga hämmingusse. Ma ei mõista, kuidas ta saab sedasi arvata. Mis kuradi asi see on, mis mind armsaks teeb? Ma kuulen sellist asja esimest korda. No ausalt, kogu aeg on olnud mu ümber lihtsalt nii palju neid inimesi, kellele ma ei meeldi ja kes mind ei salli. No pole hullu. Ei peagi ju kõigile meeldima. Aga no misasja? KUIDAS? MIKS? Ma arvan, et tuleb keerutamata välja öelda, et mu kange ja kohati kurja välise kesta taga olev õrn hing lihtsalt sulas...
Naljakas tegelt, et inimesed üldse ei tea mind. On üksikuid, kes tõsiselt mind tunnevad, kellele ma end avada julgen.
Ma ei tea, mis mul täna ikkagi viga on. Miks ma niimoodi ärritun ja olen selline, nagu olen. Ma ei taha ju tülli minna ja ma ju ka usun sind... vähemalt teadvustan endale, et mulle räägitakse tõtt, aga millegipärast loen ma kuskilt ikkagi midagi hoopis vale välja või lihtsalt ignoreerin fakti, et kõik on tegelt täiesti hästi ja mitte midagi pole pahasti. Kuul pähe!
0 Kobinat:
Post a Comment