Ma olen vahelduva eduga nii pahane ja pettunud mõndades asjades (inimestes?) ja samas olen nii üdini õnnelik, et endalgi hakkab paha. Mõnikord ma saadan kõik lihtsalt seenele ja lasen minna asjadel nii nagu need ise tahavad. Ma ei pinguta. Tulemus polegi kõige hullem (seni oli vaatepilt päris tore isegi), kuid kaua see kestab? Mulle käib nii kuradi närvidele, kui inimesed arvavad, et kõik on ainult must-valge, sest kujutage ette - EI OLE. Ebaaus lihtsalt. Loomulikult teed ju Sina alati kõik õigesti. Ei, kallid lugejad, te siiski ei mõtle seda välja, kellest ma räägin. Ka parima tahtmise juures. Täiesti võimalik, et ma oleksin ise saanud ka ehk rohkem pingutada või huvi tunda toimuva/toimunu üle või mida iganes. Õnneks on mul aga alati võimalus pöörduda oma õnneallika poole. Siis hakkab parem ja ma unustan ära, milles/miks ma nii pettunud olin. Positiivne!?!
Ja Kiks vingub, vingub, ta jällegi vingub...
0 Kobinat:
Post a Comment