Kirjanduse tunni raames tuli teemaks eksistentsialism. Ma ei viitsinud tunnis eriti kaasa rääkida, vaid hoidsin oma mõtted endale. Vahel ma tõesti olen nendega nõus, vahel ma tõesti mõtlen, milleks kõik see, milleks vaeva näha, milleks, milleks, milleks...niikuinii ainuke asi, mis on kindel, on surm. Milleks rabeleda? Ehks sellepärast, et austatud pedagoog Lunts ei tunneks end solvatuna, et mina riigieksamitegijana ei jõudnud teemat ära õppida? Või äkki sellepärast, et enamus juhtudel on tõesti väga tore ja poleks mõtet mingite pisiasjade pärast tüli tekitada? Ausõna, ma vahel ei jaksa enam...Sinuga olla.
Tihti ma mõtlen ja küsin, miks toimuvad kõik asjad korraga. Miks on järgmine ehk selle veerandi nädal nii raske, miks ma olen just praegu sel nädalavahetusel haige, miks mul just sellel nädalavahetusel on sünnipäev??? Kõik...asjad...korraga...Rahuldavat vastust pole leidnud. Mul ei ole aega olla haige, mitte sel nädalal, kus KÕIK tahavad midagi - rootsi keele projekti, kunstiajaloo tööd, füüsika tööd, rootsi keele tööd, lühikirjandit mingite kuradi valmide põhjal (neid värdjaid on veelgi). Ma tahaksin sellelt puhkuselt vaid üht hetkel. Ma tahan minna kuhugi üksi, eemale kõigest sellest hullusest, mis mulle igal nurgal vastu vaatab. Eemale koolist, ühikast, pürksilastest (õnneks seda saab), eemale 'kodust', pereliikmetest (hmm...), eemale sõpradest, Sinust (...). Andke mulle lihtsalt päev-paar üksinduseks, ainult mulle endale, palun...
Olgu ma 13-aastane, 19-aastane või 32-aastane, mu ema arvab ikka, et ma ei tea, mida ma teen, et ma ei oska ega tea midagi. Aga loomulikult ma ei teagi kõike, kurat neid asju on terve universumi jagu, mida ma kõike ei tea, aga FAKK NOHH, TEAD SA KA MIDA SINUST ARVAB OSA TEISI INIMESI, SA ISE POLE SAMUTI IDAMAATARK, KUIGI ILMSELGELT TAHAKSID OLLA!!!
^^Happens when fever takes control and there's just too much of everything...
0 Kobinat:
Post a Comment