Paar asja on siis muutunud vahepeal. Number one: käisin esimesel tööintervjuul. Hämmastav, kui vähe küsimusi minult küsiti, põhimõtteliselt koosnes kogu vestlus sellest, et ta rääkis ära, mis mu tööülesanded on, milliseid riideid kandma peaksin, palju palk on jne. Justkui oleks ma juba välja valitud. Paaril päeval käisin arvutiprogrammi ja kassavärki õppimas ja muid asju vaatamas ja homme on täispikk 12-tunnine proovipäev ja pärast seda olen ma, kas Kongo hotelli uus administraator või siis... mitte. Number two: kolmapäeval hakkab autokool, raha on makstud, tervisetõend on käes, everything is official. Ootan kõik suure põnevusega ja tahaks loota, et kõik hakkab lõpuks minema paremuse poole ja nii nagu ma soovin. See tähendaks ka seda, et ma lein väga soodsa hinnaga korralik 1-toalise üürikorteri, aga selles ma siiski kahtlen.
Ma vajan praegu natuke mõtlemisaega, sest ma olen segaduses ja ma ei tea, miks ma praegu sellist elu üldse elan. See ei pidnud nii minema. See on see, mida ma olen kartnud ja üritanud vältida sellest ajast, mil ma siis kolisin. Tahan lõpuks elada enda valitud elu. See siin ei ole see.
Targemate sõnul pidavat mul juba pikemat aega eksistentsiaalne kriis olema. Ma ei hakka igaks juhuks vaidlema. Ja millegipärast jõuavad kõik (enamus), kes klaverit mängida oskavad, lõpuks Comptine d'un autre été: L'après-midi juurde välja. Good for them! I instead am starting to forget how to play that one.
Nii, nüüd ma ütlen midagi, mida ma poleks kunagi uskunud end ütlevat - läksin postitantsu trenni. Yeah. Guilty. Ja seal EI õpetata striptiisi tegema, kui mõnele on jäänud vale mulje. Esialgu me õpime lihtsalt neid elemente ja uskuge või mitte, aga väga raske on ja kõik lihased on trenni lõpuks nii läbi. Teised algajad olid juba kaks nädalat käinud trennis, kuid mul oli neljapäeval esimene kord ja tuleb välja, et ma sain paremini hakkama, kui need, kes olid juba enne harjutanud. Ilmselgelt leidsin oma talendi ja kogu see ülikooli mitte minemine oligi ainult selle hüvanguks, et saaksin selgeks õppida selle, mis mulle tõeliselt sobib, Kinky Opera here I come(!) See kõik oli muidugi nali, aga ma tõsiselt kaifisin seda trenni ja suure eelise on andnud kindlasti iluvõimlemine. Ja ma rõhutaksin, et see ei oli üldsegi nii 'odav' värk, kui esmapilgul võiks tunduda. Postitantsu võistluseid isegi korraldatakse, kus on ikka selline tase, et ajaks igaühel silmad suureks. Not kiddin'
Ootan väga järgmist trenni juba, olgugi et üks trenn kestab ainult tund aega ja maksab £10.
Ja nüüd siis peamine - kõigi eelduste kohaselt on A-l viimane filmimise päev 7. või 8.november ja see tähendab seda, et umbes sel ajal peaks ma naasma.
Ütlen kohe alguses ära, et ma ei olegi just eriti õnnelik enam, et tulin siia. Laps on vahepeal ikka sama õudne nagu ma mäletasin ja ma väga igatsen tagasi juba. JUBA! Eriti oivaline on aga see, et ma ei tea, millal ma saan tagasi lennata, see päev kõigub umbes kuuga. Kui mul peaks tulema tahtmine internetti minna, siis tuleb raisata raha vastiku burgeri peale Mcdonaldsis või osta kohvi Red Berrys (viimane variant pole üldse paha, aga üsna kallis lõbu on). Ja põhimõtteliselt on pole üldse mõtet minna nädala sees, sest siis on lihtsalt kinni juba (ka Mcdonaldsis pannakse teine korrus kell 7 kinni ja alumisel pole ülla-ülla ühtegi pistikut, kuhu adapterit toppida).
Tagasi tulen, võite mind kohe Seewaldisse sisse kirjutada.
Sattusin internetis tuiates TÜ Kliinikumi lehele ja sellise uudise otsa, et vastsündinuid hakatakse kiibistama, alates 2011. aastast pidi olema imikute kiibistamine kohustuslik. Sain peaaegu rabanduse juba. Siis aga märkasin, et juurde on pandud 1.aprilli uudis ja alla mingi naeratav lõust. Arvatavasti-loodetavasti oli see siis nali, kuigi nad võiksid ikka mõelda, mida räägivad, sest asi on naljast kaugel ja mingi aja pärast hakatakse niikuinii ka imikuid kiibistama. Algul lemmikloomad, siis vangid ja lõpuks beebid - terve maailma kontrolli all. Sinnapoole jub kõik läheb...
Loe artiklit SIIT.
Olen ühteaegu nii õnnelik, kurb kui ka üdini hirmul. Homme on minek ja muidu polekski midagi hullu, kuid ma pean end kuidagi Dublinist Belfasti transportima. Ise. Võõras linnas, võõras riigis. Ma ei kujuta ette täpselt, kus see bussijaam üldse asub ja kust ma pileti peaksin saama ja kas ma üldse pärast õiges kohas maha lähen. Eeldatavasti jõuan ma 17.20 bussile, mis peaks Belfastis olema 19.25. Suure kohvriga võõras kohas seiklemine ei ole just see, mida ma väga ootaksin. Lohutan end hetkel sellega, et vähemalt saan ma elada Iirimaal (khmm, siiski küll Põhja-Iirimaal) ja pealinna kesklinnas. But I'm still frightened as hell.
Naljakas, kuidas ma tahan sinna nii kohutavalt minna, kuid samas tahaksin ka minemata jätta. Vastakad tunded, eh?
Oli plaan, et harjutan orkestri juubelikontserdiks, mis leiab aset üsna varsti peale seda, kui ma eeldatavasti peaksin naasma. AGA Ryanair on ju samasugune värdjas odavlennufirma nagu Easy Jet. Seega, jääb vist ära, sest ma siiski hoian ja armastan oma flööti liiga palju selleks, et seda kohvrisse panna ja noh ilmselgelt laptop ei lähe hoopiski sinna. Pealegi ma pean vist niikuinii jälle natuke petma lennufirmat ja võtan siiski teise käsipagasi - fotumasina. Midagi pole teha...eks ma pean siis komplikatsioonide korral demonstratiivselt kaamera kotist välja võtma ja koti kuidagi sülearvutikotti toppima. Way to go!
Au revoir, Kiks jääb taaskohtumist ootama.
Võtsin kaamera jälle üle pika aja kätte ja tore oli. Sai mõned päris kobedad pildud tehtud. Muidu pole hetkel ka väga viga elul (enam). Tülid on tülitsetud, kurbus on ka läinud - asjalood läksid natuke paremaks, kuigi ma arvan, et päris endiseks niikuinii ei lähe, sest usaldust pole nii lihtne tagasi võita. Aga see selleks. Arvestades seda, et ma ei saa just eriti paljude Tema sõpradega hästi läbi, läks eilne Nostalgiapäevade raames toimunud üritus vägagi hästi. Olen rahul. Näete, vahepeal ma võin ka avatum olla.
Kolisin vastu tahtmist Haapsallu 2001. aasta suvel. Olen Haapsalut jälestanud alates 2001. aasta suvest. Iga kuradi kord, kui ma sain vaheaegadeks põgeneda siit, tundsin suurt kergendust ja mitte ükski mõttedetail ei olnud sellest hirmsast linnast. Läksin närvi iga kuradi kord, kui ema helistas Haapsalust (kurat sa tuled mulle keset rahuaega mu õudusunenägu meenutama). Iga kuradi kord, kui vaheaeg sai läbi, oli rõõmupäevadel lõpp. Okei, mul on/olid sõbrad, toredad sõbrad. The problem was the so called HOME. It still is... Olin üliõnnelik, kui mind võeti ilma venitamata Noarootsi vastu, lõpuks ometi saan ma eemal olla. Kuid nädalavahetustel pidi jälle naasma. Lootsin, et ehk üks nädalgi on pikem või jätab vahele laupäeva ja pühapäeva. Kõik läks veel paremaks septembris 2010. Hakkasin pikisilmi ootama nädalavahetusi...
Esialgu küll vist ainult kaheks kuuks Põhja-Iirimaale, kuid siiski on raske maha jätta ainukest head asja Haapsalu juures...
Mis saab aga pärast seda? Kes ütleks. Kardan.
