BOLLOCKS!

So once again I am flying to UK, tomorrow. But this time it's different. First of all, I'm going to a totally new airport (for me, I've never been to that one), it's in Liverpool. Basically it's a pretty good coincidence that the tickets to Liverpool were a lot cheaper, than the ones to Stansted, AND the plane takes off a lot earlier... BECAUSE I'VE ALWAYS WANTED TO GO TO LIVERPOOL YAY!!! Secondly, this time I am not going alone - the one I ACTUALLY love is coming with me. But unfortunately things aren't going that well at the moment, due to the fact that he's a total idiot and acts like a fifth-grader. He managed to piss me off so bad, that even if I would want to forgive, I just couldn't do that. OF course he thinks that there's no need to be angry and everything and that his poor little 'sorry' can make everything better. Well, it can't, OK! He cannot expect that every time he messes up, I can put up with it and pretend that nothing happened. I really hope that tomorrow everything's gonna be better and the long trip to Blaenavon isn't so uncomfortable, but fun.

XOXO

(I cannot believe that I actually wrote 'xoxo')

Ma ei söö täna.

Tahan leida mõnda inimest, kes tõestaks mulle, et inimesi ei pea vihkama ja et tegelikult on nad head.

Ma avastasin enda jaoks kõige ideaalsema õppimisvõimaluse (tänu sellele, et ilmselt kuhugi päevasesse tasuta kohale ma ei mahu). Tartu Ülikooli avatud ülikool, inglise keel ja kirjandus, tasuta koht (jahh, seal on 10 tasuta kohta!!). See tähendaks seda, et ma ei pea ehk õppelaenu võtma, et maksta õppemaksu, renti ja kommunaale, vaid ma saan käia tööl, et ära majandada. Super!

Tervitan inimest, kes guugeldas +KRISTIINA+ stupid!

Ja ma jälestan ülekõige seda, kui mulle helistatakse ja kõrval ma kuulen kellegi hääli, veel hullem, kui seal kõrval mõni loom, keda ma häälest ära ei tunne, naerab. Kui mind sama hetk välja kutsutakse, siis võite edasi unistada, et mul on tahtmist kuhugi välja ronida, sest mu tuju viidi juba selle kõnega nulli. Just mentioning. Kas sa oled väga pettunud, kui ma su sünnipäevapeole ei tule?

Jahhh... Hard Rock Laagris käisin, oli tore. Nüüd on tervis nõrk. Selfdiagnoosin endal põskkoopapõletiku. Arsti juurde saan alles neljapäeval. Esmaspäeval peaks minema Tartusse, et istuda kolm tundi akadeemilise testi taga ja midagi tarka kokku kirjutada. Ma isegi ei tea, miks ma seda tegema lähen (loodan saada 80 punkt? - lollakas).

Tahan kandideerida kolmele õppekavale, aga saab ainult kahele. Mis nüüd saab?

Ma pean omale kuskilt üürikorteri leidma, aga kõik on nii kallid. Mis nüüd saab?

Uskumatu, kuidas ühtäkki muutub tore olemine katastroofiliseks. Keegi meist ilmselt ei osanud oodata, et meil tuleb tegeleda oma viimasel koosolemisel selliste probleemidega. Päris irooniline. Ajal, mil me käisime jalutamas, rääkis Merka, et me võiks klassiga veel viimast korda midagi koos teha, mis jääks meelde. Aga palun, osside eest põgenemine on vist üsna ekstreemne variant. Mul oli terve järgmise päeva selline imelik tunne. Olukorda ei teinud ka paremak katuse peale kraavi lennanud auto. Nad seisid kolmekesi tee ääres - naine, mees ja mehe süles väike tüdruk... Nad paistsid kõik terved olevat ja puha, kuid millegipärast tegi see mu enesetunnet veel halvemaks. Kuni Rakvereni mõtlesin ma tollest šokeerivast päevast, mil minust paari meetri kõrguselt lendas auto läbi õhu vasta puud. Maandus samusti katusele. Ta võis vast mingi poolteist tiiru teha õhus. Aga ma mäletan, et kõige rohkem kartsin ma seda, et samal ajal, kui mu isa läks autole lähemale, juhti abistama ja päästjaid kutsuma, kartsin ma eelkõige seda, et isaga võib midagi juhtuda (näiteks siis, kui auto põlema süttib või midagi). See oli mu elu hirmsaim päev ja ometigi polnud mina see, kes oleks autoõnnetuses osalenud...

Vahepeal tundub lihtsalt nii mõttetu. Kuidas tunneksid sina end, kui teaksid, et sinu suhtel on tähtaeg?

Ma nii vihkasin seda päeva, ma lootsin, et see jääb lihtsalt vahele, et midagi juhtub ja meid ei ole sinna vaja. Siiski jõudis kätte laupäeva hommik ja ma olin sunnitud haarama flöödi, noodid ja punase dressipluusi ning vedama end bussi peale, et sõita Lihulasse Läänemaa laulupeole. Ilm oli palav, päike lõõskas ja põletas mulle ilusad punased jäljed seljale ning käele. Päev oli pikk, kuid hoolimata sellest, et terve eelmise päeva ma olin tige enda peale, et olin andnud järele oma dirigendile, kes ei lasknud mul orkestrist ära tulla, ei olnud see kõige hullem päev minu elus. Ma olen suht sitt flöödimängija, ma tean. Kunagi (muusikakooli viimasel aastal) ehk polnud, sest muidu poleks mulle ilmselt hinnet 10 pandud eksamil, kuid nüüd küll, kuna pole pikka aega saanud mahti mängida. Aga olgu ma halb mängija või mitte, laulukooride ees orkestri hulgas oli ikkagi veidi erilisem tunne, kui mul tavaliselt laulupidudel on olnud.

Ma pole varem saanud nii lähedalt ja pingsalt dirigente jälgida. Olgu, olen küll, aga oma dirigenti vaadates sa püüad tema juhatamisest kinni ainult sulle kõige olulisema ega pane tähele tervikut. Igal juhul äärmiselt põnev on vaadata, kuidas koorijuhid lähevad ise nii selle muusika sisse ja annavad endast kõik.