Me oleme end tugevaks kasvatanud. Mitte keegi ei saa meid ajada nutma ega muud moodi rivist välja. Me oleme iseseisvad. Kuid Nemad muudavad seda. Nad muudavad nõrgaks, isegi niivõrd nõrgaks, et vägisi kisuvad pisarad välja ka kõige tühisemate asjade peale. Ometigi on meil Neid vaja nii väga, et kurdame aeg-ajalt teistele. Miks? Nad ju muudavad meid nõrgaks.
Ma ei saa enam aru, kas ma olen pigem kurb või õnnelik. Ma käin aeg-ajalt üksi koos endaga ja muusikaga jalutamas. Mingi hetk ma panen tähele, et olen sügavale mõtteisse vajunud ja on selline tunne, nagu tahaks nutma hakata. Järgmisel hetkel aga ma naeratan ja tunnen vabadust ja reaalset rõõmu selle vabaduse üle. Ma võin rahus tänaval tantsida ja keerutada ja hüpelda ja mul on nii savi lihtsalt. Ma võin kõike teha. The world is my oyster. Ma oleks täna peaaegu purskkaevu lennanud...
Miks mulle tundub, et inimesed pööravad järjest rohkem ära? Enamus artikleid lugedes tuleb selline tunne, et ma ei taha enam elada siin planeedil. This world is only gonna break your heart...
Ja ma ei ole endiselt kuri inimene. Ma olen tõrjuv nende vastu, kes seda väärivad ja keda ma ei usalda. Think about it... Ma ei arva, et peaksin kõigiga suhtlema nagu nad oleksid mu sõbrad. Besides, enamasti on see lõppenud sellega, et ma ütlen midagi sarkastilist või tsiteerin midagi, millest nad ei saa aru ja vaatavad mind nagu lolli. Ütelge veel, et ole lihtsalt sina ise.
I hate the way you talk to me,
and the way you cut your hair.
I hate the way you drive my car,
I hate it when you stare.
I hate your big dumb combat boots
and the way you read my mind.
I hate you so much it makes me sick,
it even makes me rhyme.
I hate the way you’re always right,
I hate it when you lie.
I hate it when you make me laugh,
even worse when you make me cry.
I hate it when you’re not around,
and the fact that you didn’t call.
But mostly I hate the way I don’t hate you,
not even close…
not even a little bit…
not even at all.
Sassis, sassis, sassis. Pean sorteerima oma tundeid ja viimase aja sündmusi. Paar päeva tagasi mõtlesin, et piisavalt kaua ei ole olnud ühtegi tagasilööki olnud, kõik oli päris vahva olnud kogu aeg. Alustades toredast tallinnast ja solarise kassapidajast, kes väitis, et on mu dokumenti juba millalgi näinud, lõpetades juhilubade saamisega. Ootasin juba päris õhinaga, et kus ma saan eluga vasta vahtimist. Ja tuli, tuli ära. Iseenesest ei midagi väga hullu. Tuleb välja, et Tartu jääb juuni keskel ära, paraku olin ma oma peas juba igasugu muid plaane välja mõelnud ja nüüd on krõshka. Aga juba Murphy ütles, et kui teil läheb kõik väga hästi - ärge muretsega, see läheb üle.
Avastasin enda kohta midagi. Kui ma olen kurb või tahan millestki üle saada, siis ma kipun rohkem tantsima ja jooma ja pidutsema. Üritan oma mured ära tantsida. Sel ajal tundub kõik nii hästi ja korras ja isegi unustan. Isegi Nicki Minaj'i armastan praegu...
Ajal, mil ma võiks hoopis targemate asjadega tegelda, on mul peaeesmärk saada selgeks, kes sööb keda.
Scissors cut paper
Paper covers rock
Rock crushes lizard
Lizard poisons Spock
Spock smashes scissors
Scissors decapitate lizard
Lizard eats paper
Paper disproves Spock
Spock vaporizes rock
Rock crushes scissors
Aga ma tegin oma 'lõputöö' ära ja praktikakaitsmise jaoks esitluse ja paketi jaoks esitluse. Kesised nad küll tulid, but who cares.
Ma ei ole end viimastel päevadel hästi tundnud. Ei, mitte füüsiliselt. Ma olen liiga palju endasse võtnud ja elan praegu kõike millegipärast raskesti läbi. Ma ei tea, miks. Vahepeal on lihtsalt nii ja ma tunnen nagu mu hing oleks lõksus. Ma tahaks seda vabaks, aga ei saa. Ma heitlen endaga ja teistega ja ma küsin mõtteis küsimusi ja vabandan ja palun ja nutan. Miks ma pean selline olema, miks ma ei võiks lihtsalt olla. Praegu on raske ja kurat ma ei oska seda põhjendada. Aga pole hullu, sina ei näe seda niikuinii. Ma ei lase sul - ja kui vähegi võimalik, siis ka kellelgi teisel - seda näha. Ma ei taha, et sa saaksid teada, kui katki ma vahepeal olla võin. Ma tegelen enda muredega üksi, kuigi selleks oleks mul vaja olla eemal kõigest. Aga nohh, paratamatused...
Panen lihtsalt päikeseprillid ette ja siis paistab Maailm ilusam.
Ja aitäh, J, selle loo eest:
Harjumatu tunne on... sest kõik tundub nii hästi praegu. Mu pessimism on loomulikult alles ja kõik muud imelikud inimvihkajast umbusaldaja iseloomujooned, but apart from that life's ACTUALLY great at the moment. Mistõttu on mul millegipärast raske mõista teiste madalseise, ma ei ole enne nendega nagu eriti tegelenud ega pead murdnud, sest ma olen oma muredes ja depressiivsetes tunnetes kinni. Või noh, ma olen alati nagu proovinud kallite inimeste jaoks end kokku võtta ja siiralt nende tuju tõsta etc etc, aga seekord on kuidagi teisiti. Kuna minust endast jooksevad positiivsed laengud pidevalt läbi, siis ma tahaksin seda ka jagada. Aga no kus sa saad... Kusjuures, isegi eesti keele eksam, mis ilmselgelt pidi halvasti minema, ei muuda hetkel enam mu tuju niruks. Millal ma viimati end nii rõõmus-õnnelikuna tundsin?
Mul on hea meel, et ma saan olla mina ise. Ausalt öeldes, ma pole seda nagu ammu saanud. Ei tea, miks. Lihtsalt oli blokk ja ei suutnud. Eks vist õigeid inimesi on ümber vaja. Mitte vist, vaid kindlalt.
Ma avastan endas aeg-ajalt vastuolusid. Näiteks, ma tunnen, et inimesed oleks justkui kuritöö toime pannud, kui teevad ilmselgeid kirjavigu (mitte, et ma ise neid ei teeks) või kasutavad inglisekeelseid sõnu eestistatuna (estonglish vms) ehk kokkuvõttes - hindan puhast eesti keelt. Teisalt, ma räägin ise VÄGA palju inglise keeles ja kasutan inglise keelseid sõnu keset juttu. Miks? Nojah, hea küsimus. Mõnes mõttes on see justkui praktika, kui ma pean pikema vestluse mõne sõbraga inglise keeles. Kuid teisest küljest, inglise keeles kõlaks osa lauseid/sõnu/fraase nagu paremini ja õigemini. Niiet, mida?
Also, see on hea lugu:
Ungru lossi varemed, tantsimine. EI huvita, et autod mööda sõidavad, ei huvita, et teised ratturid mööda sõidavad. Peaasi, et kõrvaklappidest tuleks hetkeemotsiooniga sobiv muusika and I'm just gonna dance it all out. Ja see on kuradi hea. Ühe koha peal on täpselt selline lame koht, nagu perroon isegi, tsemendiga üle valatud ja puha. Miks ma seda küll varem avastanud ei ole? Kui taielda enam ei jaksa, siis istun maha ja mõtlen, keegi ei tule segama, terve 'loss' on minu ja minu mõtete. Millegipärast on Ungru minu jaoks eriline, ma ei tea, mis see on, aga lihtsalt feels right. Nagu Blaenavonist kuskil miil või kaks eemal üks koht. Minu kohad... Meil kõigil on selliseid vaja, sest argipäevaelu viskab vahel nii üle, et tahaks ära minna. Maha jätta kõik probleemid, kohustused, inimesed. Paar päeva tagasi olin ma nii viimase piirini aetud. Pärast rattaga sõitmist ja varemeis tantsimist ja karjumist on parem, palju parem. Je!
Also, natuke enne Rohuküla sadamat hakkas mingi koeranähvits mind taga ajama.
Also also, nägin täna selle aasta esimest liblikat - kollane.
