Ma tunnen ennast nii jõuetult. Oh, kes küll motiveeriks mind ja aitaks läbi närida ülesannetest, mida lihtsalt on nii palju. Ma juba kahtlustan millegipärast, et isegi kahest päevast, mis ma otsustasin endale võtta, pole kasu. Mul järjekordselt nii nii nii hea meel selle üle, et meil on kunstiajaloo töö kolmapäeval ja et seitse peatükki koos küsimuste ja piltidega töösse tuleb. TÄNKS, UUSIKAS! Ja ma hakkan järjest rohkem kahetema seda, et ma valisin ajaloo ja matemaatika riigieksamid. Ilmselgelt tuleb välja, et ma ei oska eriti kirjutada ajaloolist arutlust ja laia matemaatika kodutöödest ei tasu üldse rääkida...Kurat, närvi ajab, ma oli matemaatikas väga hea, aga millegipärast Karmi tundudes jääb kõik nii segaseks ja ülesanded ei tule välja. Põhimõtteliselt eriti vahet ei ole, ma ei kavatse midagi sellist edasi õppima minna, mis vajaks matemaatika eksamit.
Mul on nii hea meel, et ma võtsin lõpuks kätte ja hakkasin Kurt Vonnegut 'Tšempionide eine't lugema. See on nii geniaalne. Vahele on pikitud illustratsioonid, mis on justkui lapse joonistatud ja alati eelneb pildile taoline lause - 'tema hauakivi nägi välja selline:' (muidugi sõna 'hauakivi' asemel on alati erinev asi, olenevalt sellest, millest juttu on). Oi kurjummel, ma oleks nii pagana õnnelik, kui ma oskaks kah kirjutada nii hästi. Ma tõesti tõesti tahaksin osata. Kuid kirjutamine ei ole see, millega ma kõige paremini hakkama saan. Absoluutselt iga kirjand, mis ma kirjutan ja ära annan õpetajale, paneb mind nii muretsema ja mul alati selline tunne, et no seekord läks küll väga pahasti ja et mitte midagi normaalset ei osanud kirjutada...oh 25.aprill, kuidas ma su küll üle elan...
Clear up what you are,
burn out these eyes.
Rip up this place and scream:
I am your slice of life.
Tookord, kui me käisime Merkaga jalutamas, küsis ta minult, et miks mina alati kuulaja rollis olen ja tema alati räägib. Hakkasin mõtlema, et tavaliselt see vist nii ongi, ka teiste puhul. On ainult paar inimest kellele mina oma asju räägin...kui neilegi. Millegipärast on minuga enda elu jaganud ka inimesed, kellega ma just eriti palju ei suhtle. See on tore. Kuid ma vahel kardan, et äkki ei suuda ma siis oma asjadega tegeleda ja kõik minuga toimuv jääb unarusse. Mul on siiski hea meel, et mulle räägitakse asju, sest kunagi olin ma vastik tagarääkija ja ei suutnud kunagi asju suletud huulte vahel hoida (oh neid aegu, mil olin veel 12...). Mu endine ühikakaaslane ja üldse hea süber ütles ükskord, et kui ma siia ühikasse tulin, siis ta arvas kohe, et ma olen usaldusväärne inimene. Thank you for trusting...
Vabandage, et mulle meeldib svastika, vabandage, et mulle meeldib punalipp, vabandage, et mulle meeldib nõukogude ja natsi sümboolika ja tolleaegsed asjad. Ma tean, et nendega võivad mõndadel inimestel valusad mälestused esile kerkida ja seetõttu ei taheta mitte midagi selle ajaga seonduvat näha. Vabandage, aga mulle meeldib. Kas ma peaksin siis ignoreerima seda ja ei tohi omada näiteks sirp-vasara ja viisnurgaga vööpannalt, silti 'не включать. работа на линии.', desktopil nõukogude lippu, rääkida kui väga mulle meeldib svastika? Kas sellise jama pärast peetakse mind kohe mingiks noenatsiks või sotsialismi pooldajaks? Muidugi vanaema tuleks kohe oma jutuga, et mina ei tea sellest ajast midagi ja kuidas ma üldse julgen selliseid asju omada. Loomulikult ma otseselt ei tea midagi, ma ei tea midagi muud peale selle, mida isa, vanaisa ja ajaloo õpetaja rääkinud on. Eriti tobe on see, et näiteks Rootsis on selline asi nagu haakrist täiesti ära keelatud, kuigi see opn mitmes usundis kasutusel hoopis teise tähenduse all kui natsid seda kasutasid. Inimesed on...
Aga ma nagu ei mõista ikka veel eriti, mille kuradi pärast ma olen mitu päeva järjest ainult The Kooks'i kuulanud...
Ma ei oska olla, ma ei oska käituda, ma ei oska ja ma kardan suhelda teistega. Mul on vahel selline tunne, et mina ei kuulu sellesse ühiskonda. Mõned saavad nagu võluväel kõigiga tuttavaks, kuid mina...ma ei oska. Ma tahaksin olla über-sociable, aga ma lihtsalt pole. Kuid ma tõesti tõesti käitun vahepeal segaselt, kui ümberringi on inimesed, keda ma ülihästi tean. Ma olen nii vastandlik. Ma vist ei tea ise kah ennast eriti hästi (identiteedikriis?). Ma tahaksin olla praegu Victoria joa sillal, tunda köit enda ümber ja lihtsalt...hüpata. Tuul, kiirus, vesi, mäed...võimas. Langen. Üha madalamale ja madalamale. Ja siis tõmbab miski mu järsult tagasi ja ma ripun...ümbruses on vaid kaljud ja vesi. Ma tahan.
Kõik need aastad ma enamuse ajast vihkasin seda kohta, ma tahtsin sealt ära, nii kõrini oli. Peaaegu iga päev need samad seinad, need samad noodid, need samad näod, see sama harjutamine, harjutamine, harjutamine. Oh, kuidas ma soovisin, et see kiiremini lõppeks. Kuid nüüd...nüüd olen ma seal tagasi. Nüüd, kus need seinad tunduvad armsamad kui kunagi varem. Millegipärast tundus see hetk, mil pedagoog Karlis oma uksest koridori astus ja mind silmates naeratas sõbralikult ja samas üllatunult ning küsis, et kas võib mulle head uut aastat soovida, nii...nii...äge. Olen rõõmus, et olen tagasi.
ja Päevalille tänavas ta elas,
sääl aknad paistsid hädavaevalt läbi
ja päevast päeva isa pille neelas.
Sel poisil oli raske veretõbi
ja surmal oli hammas verine,
poiss teadis süste saades päeva läbi,
et elu surmast suurt ei erine.
Siis ühel päeval oli koolisaalis,
sääl turnimisepuudest ukse pool,
kirst, millest koolilapsi mööda saalis,
kes haige, puudus, muidu terve kool
Ja õpetaja puldist rääkis juttu,
ei rääkinud, kus Bonn või Pakistan,
ma ukse juures kuulsin keset nuttu,
kui hüüti, et ma käimist takistan.
Direktor tuli siis, üks paber näpus
ja ütles: Helmut, teame sinu soov
(õhk järjest rohkem talumatuks läppus)
on olnud hästi lõpetada kool
Ja tunnistus siis kirstu talle pandi,
kus igas aines viied kevadeks,
ma tundsin nähes seda viimast andi,
et selg mul pikkamööda tõmbus higiseks.
Juhan Viiding
Eile õhtul olid kõik inimesed nii ilusad ja head. Nad kallistasid mind, inimesed, kellel minu eksistentsist on/oli muidu täiesti ükskõik (ilmselt), inimesed, kellele ma ei meeldi(nud) (ilmselt). Ma veetsin õhtu persoonidega, kellega pole kunagi enne nagu suhelnudki või siis väga vähe. Mul pole ammu olnud nii vahvat nädalavahetust. Kõik algas nii vaikselt ja rahulikult pargipingil istudes ja juttu rääkides. Kuid praegu ma tahaksin magada, sulgeda silmad ja uinuda.
