Kas sa siis ei armasta mitte neid üksikuid õhtuid, kus üle pika aja üritad OMA sõpradega kontakteeruda ja nad kõik leiavad haleda või vähem haleda vabanduse, et mitte välja liikuda? Aga pole lugu, ka üks on hea, ilma kindla sihita. Lasta end muusikal edasi viia ning siis avastada, et näed juba tund aega on ringi töllerdatud. Tuul on külm. Palju oli mõelda. Eelkõige on süüdi üks unenägu. Ma ärkasin poole pealt üles, õigemini ehmatasin. See polnud isegi õudukas... aga lihtsalt nii veider ja... Aga see pani mind taaskord mõtlema sellele, mis ja miks on asjad nii. Ei mõtelnud välja...
Tänane õhtupoolik (kui nii saab seda hilist tunnikest nimetada) möödub aga Volkonskiga. Ööülikool ja Volkonski loeng 'Inimhääle tekitamise võimalustest'. Üsna huvitav kuulamine on ja Volgi hääl on siin nii mahe, vastupidiselt sellele, mida me kuuleme Propelleris. Aga vähemalt on tore, et jõudsin lõpule Vonnegutiga, mida alustasin juba ammu ammu. Lõpp saabus väga kiiresti. Käisin täna Trashi blogis ka üle pika aja ja kohe vaatas vastu film, mis äratas silmapilkselt huvi. Aga no oli seda siis kerge veebiavarustest üles leida või? Aga loomulikult mitte. Siiski siiski on uTorrent töös ja üritab mulle normaalsel kujul tõmmata 'London Kills Me'. Tundub olevat väga üksik kultuuriline-filmiline õhtu. Hüljatud.
Jah, kõigest hoolimata tunnen ma end siiski endiselt üksi...
Alustades sellest, et mu arvuti ei allu mulle osades toimingutes absoluutselt ja lõpetades sellega, et mu ema on suutnud mõne aastaga raamaturiiulilt eemaldada Kafka raamatu... jah, olen närvis. Vista on pask ja selleks ta jääb, kui kellelgi oleks laenata piisavalt suurt välist kõvaketast, siis võtaksin pakkumise avasüli vastu, et ajutiselt oma nodiga sellele kolida ja hankida uus OP-süsteem. Nii on! Olgu, olen suutnud paari tunni jooksul oma arvutiga jälle ära leppida, kuid anda ära Kafka teos on andestamatu. Jah, siis kui ema sellest vabanes olin ma liiga väike, et üldse midagi mingist Franzist või Kafkast teada. Aga ei saa ju ometigi olla nii isekas, et anda ära sellise meisterkirjaniku teos. Mul puuduvad sõnad. See, et sulle, kallis inimene, see raamat ei meeldinud, et sa ei suutnud sellist absurdi lugeda, ei tähenda, et raamat tuleks kiiremas korras mõnele teisele isikule sokutada, kuhugi heategevusele... mida iganes. Ma ei mõista. Kuigi üldiselt on siinkohal siiski tegemist tüüpilise proua Petersoniga (ausõna mind häirib see, et emal on ikka veel isa perekonnanimi, palun võta endale neiupõlvenimi tagasi!). Ma ei oska eriti oma rahulolematust väljendadagi, aga ega sellel polekski väga mõtet, sest niikuinii ei teinud Tema ju midagi valesti, nagu alati...
Mul on tunne, et ma olen end täna ületanud. On lühike kolmapäev, Noarootsi sulelised ja karvased lasti varakult koju (justnii, koju - mitte ühikasse), päike paistis, vaba aega on nagu... nagu... lund ja suurest igavusest või tegevusetusest või tont teab millest, hakkasin ma algul muusikaajaloo kodust kontrolltööd tegema ja pärast seda laia matemaatike kodutööd (RE 1999) lahendama. Kahjuks/õnneks aga jõudsin ma ülesandeni number 5, mis ajas mu niivõrd segadusse, et kadus igasugune algebra ja kõige muu kooliga seonduva tuju.
Haapsalu väikelastekodus olnud tulekahjus hukkus umbes 10 inimest. Inimesed tunduvad millegipärast kõik kuidagi löödud ja kurvad ja ahastuses. Mina... ma ei tunne midagi. See jätab mu täiesti külmaks. Ma vabandan, aga ma ei saa sinna midagi parata, sest mind tõesti ei kõiguta see eriti, kuigi vist peaks. Jutt on ju ikkagi süütutest lastest. Nemad pole millegagi seda ära teeninud. Aga mis siis sellest? Juhtub. Kas ma olen siis halb inimene, et mind see ei morjenda?
Loomulikult oli see kõik teada juba 12. klassi algul, aga mina lihtsalt ignoreerisin seda fakti ja pigistan silma kinni selle koha pealt. Kuigi ausalt öeldes olen ma juba kümnenda klassi algusest peale... ei, isegi juba põhikooli keskpaigast, kartnud eksameid. Vahepeal on eksamitele mõeldes nii suur närv sees, et tunnen päris hirmu, judinad käivad üle selja. Veider, kuidas mõnikord sa ootad ja ootad ja ootad... ja ootad, et miski kätte jõuaks, kuid see ei tule. Aeg venib ning oodatud asi nihkuks justkui järjest kaugemale, see ei tule iialgi. Kuid teinekord, kui ei pööra millelegi suurt tähelepanu, jõuab see kätte enne, kui jõuad silmagi pilgutada. Täna... oli proovikirjand.
Oh sind tobukest! Mis sa pabistad? Ega see veel eksam ei ole, rahu, kõik on hästi. Püüdsin end rahustada. Mis ma saan sinna parata, kui mul on tõsine eksamifoobia ja ka kõigest proovikirjand tekitab minus kerget paanikat. Elu oleks palju ilusam, kui ei oleks mingeid eksameid, teste. Ma tahaksin magama minna, aga olen liiga häiritud asjaolust, et see polnud just mu elu parim kirjand, kuigi pikim oli ta küll. Ma pole veel kordagi kolme ja poole leheküljelist kirjandit kirjutanud. Vähemalt on võimalus, et päris eksamil tuleb nõutud sõnade arv täis. (Kas või, kogu aeg jm kirjutatakse lahku.) Selge. Aga elu on ju sellegipoolest ilus, muidugi ta on, jah seda ta on!
Väljas on nii hele, nii valge, nii külm, päike paistab häirivalt otse silma ja õrnalt puhuv tuuleiil on nii jäine, et tahab ära külmetada mu nina, mu põsed. On külm ja valge ja nii kuradi ilus.
3:36
Kell neli
saan ma kullast
pandlaga vöö,
kus türkiise on täpselt
kuus.
Kell neli
saan sinisetest
pärlitest kee,
mis siis kumab, kui
kumab
Kuu,
ent kell on
3:36.
Kell neli
mind vastuvõtt
ootab Versailles's.
Tuleb kohtumisi ka
Kuus.
Kell neli
mind tervitab
tuledes mõis
ja mu printsess, kel
kuldne
juus,
ent kell on
3:36.
Kell neli
saab miljardär
sekundipealt
minust. Sadamas jaht on
uus.
Kell neli saan kõik, millest
unistand eal,
ent probleem on ju
hoopis
muus,
sest kell on
3:36,
3:36,
3:36...
Tõnu Trubetsky
Füüsika tunni algul kirjutas Merx vihiku alla äärde, et tal oleks mulle palju rääkida, kui mind huvitab mu pinginaabri elu juhuslikult. Täpselt õigel ajal, ka minul oli vaja kellegagi rääkida. Terve päeva aga sain ma mõelda oma juhtumile ja hoolimata sellest, et oli sõbrapäev, oli sõbralikkus minust terve päeva jooksul kuhugi kadunud. Ma olin nii kinni oma mõtetes. Nojah, õhtul tegime tassikese teed, istusime minu toas ja rääkisime kaks tundi jutti, khõm kõhm, TEMA rääkis tund ja 45 minutit, mina olin kuulaja nagu alati. Loomulikult need 15 minutit, mil mina rääkisin, olid ka mulle väärtuslikud. Tuleb ausalt väita, et mul hakkas parem. Ma ei tea, miks, aga Merx on siin mulle kõige lähedasem, kuigi me pole just kõige sarnasemad inimesed. Ma üllatusin, kui ta ütles, et ma olen nii armas. 'Isegi tunnis, kui sa mingit oma asja teed, sa oled lihtsalt nii armas.' Ma sattusin sellest väga hämmingusse. Ma ei mõista, kuidas ta saab sedasi arvata. Mis kuradi asi see on, mis mind armsaks teeb? Ma kuulen sellist asja esimest korda. No ausalt, kogu aeg on olnud mu ümber lihtsalt nii palju neid inimesi, kellele ma ei meeldi ja kes mind ei salli. No pole hullu. Ei peagi ju kõigile meeldima. Aga no misasja? KUIDAS? MIKS? Ma arvan, et tuleb keerutamata välja öelda, et mu kange ja kohati kurja välise kesta taga olev õrn hing lihtsalt sulas...
Naljakas tegelt, et inimesed üldse ei tea mind. On üksikuid, kes tõsiselt mind tunnevad, kellele ma end avada julgen.
Ma ei tea, mis mul täna ikkagi viga on. Miks ma niimoodi ärritun ja olen selline, nagu olen. Ma ei taha ju tülli minna ja ma ju ka usun sind... vähemalt teadvustan endale, et mulle räägitakse tõtt, aga millegipärast loen ma kuskilt ikkagi midagi hoopis vale välja või lihtsalt ignoreerin fakti, et kõik on tegelt täiesti hästi ja mitte midagi pole pahasti. Kuul pähe!
Ise süüdistan, et teine ei armasta mind. Kui naine oma hirmuseina taga ei oska mõista, et tema ise ei saada oma armastust mehesse, ega võta mehe armastust vastu, nutab, hädaldab ja läheb armukadedalt tigedaks, siis tal haigestuvad rinnad. Healoomulisest rindade tihenemisest võib areneda rinnavähk. Ainult pahatahtlik viha tekitab vähki. Aga viha tekib hirmude kuhjumisest. (Luule Viilma 'Ellujäämise õpetus')
Kas pole kena? Olen alati arvanud, et kui mina suren, siis rinnavähki, sest üks mu vanaemadest suri kunagi sellesse. Nüüd aga tunnen selles tekstis ka kohati enda ära. Hmph, ma ju tean, et käitun vahel NII. Kindel värk.Heh, ajab küll ju naerma, et ma olen teinud kaks testi (teadagi missuguses populaarses internetikeskkonnas) pealkirjaga 'which of the 7 deadly sins are you?' Mõlemal korral oli tulemuseks viha... 
Ma ei tea, mille ma eile läksin kaasa. Oleksin läinud parema meelega magama. Mitte, et midagi oleks sellest halvasti, aga lihtsalt... Polnud erilist mõtet. See vein maitses kas nagu mingi imal peet. Pole hullu. Mõni inimene suutis üle poole ajast mulle lihtsalt enam-vähem kõigest rääkida selle lühikese aja jooksul. Algul sinna minnes ta isegi kallistas mind. Hirmus. Mulle ei meeldi eriti, kui inimesed mul vastas on, mind kallistavad (on üks erand), eriti veel siis, kui tegu on peaaegu või päris võõrastega. Ma pole social. Olen introvert.
Kurat, mulle isegi ei meeldi Luule Viilma, kohe üldse mitte. Ei tema, ega ka ta raamatud. Täielik targutaja.
Ma olen vahelduva eduga nii pahane ja pettunud mõndades asjades (inimestes?) ja samas olen nii üdini õnnelik, et endalgi hakkab paha. Mõnikord ma saadan kõik lihtsalt seenele ja lasen minna asjadel nii nagu need ise tahavad. Ma ei pinguta. Tulemus polegi kõige hullem (seni oli vaatepilt päris tore isegi), kuid kaua see kestab? Mulle käib nii kuradi närvidele, kui inimesed arvavad, et kõik on ainult must-valge, sest kujutage ette - EI OLE. Ebaaus lihtsalt. Loomulikult teed ju Sina alati kõik õigesti. Ei, kallid lugejad, te siiski ei mõtle seda välja, kellest ma räägin. Ka parima tahtmise juures. Täiesti võimalik, et ma oleksin ise saanud ka ehk rohkem pingutada või huvi tunda toimuva/toimunu üle või mida iganes. Õnneks on mul aga alati võimalus pöörduda oma õnneallika poole. Siis hakkab parem ja ma unustan ära, milles/miks ma nii pettunud olin. Positiivne!?!
Ja Kiks vingub, vingub, ta jällegi vingub...
