Magasin hommikul sisse ja millegipärast oli juba siis tunne - this is gonna be a lo-ong day. See süvenes veelgi rohkem siis, kui ma sattusin suurde segadusse patareide müümisega ja ilmselgelt ütlesin kliendile vale hinna. Super, sellised vahejuhtumid mulle meeldivad /sarcasm/. Ja nii ma istusin pool päeva 40-kroonise kassaga ja see tundus justkui jäävatki nii tibakeseks. Üllataval kombel aga hakkas mingist hetkest kõik paremuse poole liikuma ja mis siin salata kliendivaba hommiku tõttu sain tegelikult ju ka raamatu enam-vähem läbi. Kogu seda olemist muutis halvemaks muidugi fakt, et täna oli palju ämblikuid...ja kõik putkat külastavad sõbrad olid Tallinnas. Erinevalt teisetest ei ole minul järjekordselt ühtegi putkanalja. Minu juurde satuvad alati millegipärast sellised inimesed, kes ei küsi mitte, kus asub Haapsalu kuulus rippsild, vaid pigem, kus asub Iloni Imedemaa või midagi sellist (ehk siis normaalseid asju). Muidugi iialgi ei saa läbi inimesteta, kes ei küsiks, kus asub Anni kohvik, aga ilmselgelt pole selles midagi naljakat. Kuigi mul pole absoluutsetl õrna aimugi, kust inimesed võtavad selle nime...
Ilm oli külm ja vihma sadas. Meenutab sügist. Ei! Ma ei taha veel, siiski siiski on mõned päevad veel augusti kuu. Ümbrus oli suhteliselt vaikne, kostus ainult üksikuid laste naeruhõikeid, autode mürinat, mis koos sellise vines ja morni ilmaga koos moodustasid justkui ähvardava paari, tuletades meelde, et varsti on teisipäev ja minek. Ma peaksin ilmselgelt hakkama asju kokku panema...
Hoolimata sellest, et sain 41%, olen endiselt koolis. Kõigest mõned päevakesed on veel jäänud ja algab sama rutiinne aeg jälle pihta...nagu kõik need üksteist aastat. Kuid ometi, midagi on teisiti. Seekord on viimane, kõige viimane. Ma ei suuda isegi veel uskuda, et nii kiiresti on aeg läinud. Mäletan endiselt, kuidas läksin esimesse klassi. Mul oli seljas valge särk, mille peal oli must kleit (just selline nagu aastal 1999 moes oli), ma viisin oma kõige esimesele klassijuhatajale suure lille, suure kollase õiega, mis tundus lille kohta väga ebaloomulikult raske. Klassijuhataja ei näinud aga üldse selline välja nagu ma teda enne ette olin kujutanud - tumedad lokkis lühikesed juuksed, käed metallist käevõrusid täis ja selline tumedama jumega ehk mu esimene reaktsioon oli (loomulikult ei ütlenud ma seda kõvast välja), et mu klassijuhataja on mustlane...
Uue aasta puhul tundus kuidagi hädavajalik igasugusest vanast pahnast vabaneda. Nii sai mu kirjutuslaua sahtlitest, riiulitest ja ka riidekapist välja visatud suur hunnik ebavajalikku nodi. Oma väikse kapi tagant avastasin kasti, mis peitis endas mu lapsepõlve. Hulk mu vanu mänguasju olid justament seal. Isegi isa tehtud puust barbie kapid. Asjad, mis on niivõrd ainulaadsed, et neid ei saa iialgi ära visata ega maha müüa. Suudate üldse uskuda, et kõik, mis mu lapsepõlvest järgi on, mahub ühte kasti? Vahel oleks tore olla jälle väike - noh nii umbes nelja-viie aastane, ilma ühegi mureta...
Ma jumaldan seda, kui laman juba voodis, silmad on suletud, uinumine on kiviviske kaugusel ja kuidagi väga kerge on olla, nagu hõljuksin lae all. Ma polnud ammu seda kergust tundnud, ehk olin väga väsinud, lausa pooleldi unes?! Äkki see on see olemise talumatu kergus? Tundusin olevat justkui udusulg. Huvitav, olen nii palju seda fraasi kuulnud, aga pole suutnud kordagi enda jaoks selle tähendust lahti mõtestada (samuti pole ma ka lugenud Milan Kundera samanimelist raamatut). Ilmselt ei ole seda võimalik panna sõnadesse. Ma usun, et igaüks avastab varem või hiljem ise, mis just tema jaoks on olemise talumatu kergus...
Millegipärast on kõik mu tööpäevad olnud vihmased ja veidi jahedad, ilmselgelt on siis ka vähem ostjaid (kuigi tuleb tõdeda, et vihmakeepidel oli minekut). Tundus olema suht-koht non-profit day ja loads-of-information day. Kuid mingil hetkel hakkasid inimesed järsku huvi tundma ka müüdavate vidinate ja asjanduste vastu ning ma poleks uskunud, et ma sellisegi kassa täna saan. Viimased (vähemalt) pool tundi aga otsustas mingi inimloom oma jutuga mind lõbustada/tüüdata. Ta tundus kusjuures üsna talutav ja normaalne ning mu pähe tekkisid ilusad mõtted. Õhtusel kontserdil...I think i saw his true colours (või siis ka mitte, sest nagu inimesed ikka ürituste ajal, oli temagi not-so-sober).
Midagi on nagu päris valesti, kui Svjata Vatra pannakse esinema Kuursaali lavale, kus on tavaliselt mingid 'ilusad' ehk siis klassikalised (või midagi sinna poole) kontserdid. Aga ei noh, ega see esinemisruum ju ansamblit riku. Ah kurat! Mingid vanad inimesed istuvad lauakeste ümber! See pole õige! Lootsime, et selline orkester nagu Svjata Vatra, esineb ikka kindlapeale väljas laval...Iseenesest kujunes lõpuks väga vahvaks ja see, et mingid mutikesed ka sääl vahtisid, ei tähendanud sugugi seda, et lava ees ei võiks noorem generatsioon end vabalt tunda ja muusika taktis tantsida...või õõtsuda.
To all tomorrow's parties
When midnight comes around
She'll turn once more to Sunday's clown
Where will she go and what shall she be...
Aga ma ei ole õnnelik. Tahaksin. Väga. Vähemalt on sügavkülmutuses šokolaaditükkidega vanilje jäätist ja kuna kell on 3 öösel, siis ei saakski ju soovida paremat aega jäätisesöömiseks. Võtan lusikatäie, teise, kolmanda, kahekümneesimese ja neelan külma moodustist, koos tänaste murede ja probleemidega. Nämm.
Kell 4.47 öösel. Ikka veel pole magada saanud. Ma ei talu seda unetust. Ma ei ole mitu päeva maganud normaalselt ja ma ei jõua enam. Iga kord, kui ma vaatan, et kell on juba nii palju, lähen ma närvi ja saan vihaseks nii, et tahaks vastu kapi ust rusikaga virutada. MA TAHAN MAGADA!
Aga nüüd ma siis istun siin, rüperaali ees, juuksevärv peas, endal aga pole mul aimugi, kus ma saan värvi välja loputada. Ilmselgelt oli vaja just siis vannitoa remondiga pooleli olla, kui ma tagasi tulen. Tegelikult olen ma remondi üle üsna õnnelik, sest kogu see alumine korrus vajas seda ja kujutate ette, kui varsti on vannituba nii ilus, nii ilus, nii ilus (ausalt öeldes mina ei kujuta). Eks seniks tuleb käia veekeskuses saunas või aiakastmisvooliku all (viimane variant on küll vägev leiutis). Oeh, aga mis rõõmu on sellest remondist, kui see lõpuks tehtud saab, kui iga nurga pealt vaatab mulle vastu proua Helju [mu vanaema (kuigi viimasel ajal olen ma hakanud selles juba kahtlema, mul on tunne, et tegemist on hoopis tulnukaga, kes on saadetud mu elu Maapealseks põrguks tegema)] lollus.
Mul on nii jõuetu tunne, halb on, tahaks lausa oksendada [kuid ma ei ole haige(vähemalt omateada mitte)]. Mul on kõigest juba nii kõrini. Miski nagu sööks mind seestpoolt ja tahaks hävitada järk-järgult. Ma ei suuda kõige sellega tegeleda lihtsalt. Varsti tuleb blokk ette. Homses ei ole samuti midagi paremat, ainult hullemaks läheb, sest kuupäevad lähenevad. Ma ei tea, kui kaua ma suudan lisaks taluda seda vinguvat, sõnakuulmatut ja jubedat põngerjat, eriti veel praegu, kui mu õlul on nii palju muud, mille pärast muretseda ja mille peale mõelda. Isa ja sakslased panid ka väljamaadesse minema ja ees ootab jube ning stressirohke abituriendipõli. Ma kardan eelseisvat õppeaastat. Kui 113,9373% aus olla, siis ma pole hetkel päris kindelgi, missuguses keskkoolis ma oma viimase aasta veedan. Ma ei tea, mida ma praegu üldse tahan elult. Aga ma vihkan lapsi, väikseid lapsi. Palun tuletage minule kunagi meelde, et ma ei hangiks endale ühtegi. Ma oleks äärepealt hakanud väga...väga...väga kõvasti karjuma ühe peale, kes kahjuks on mu kasutädi poeg. Kuigi noh, mul on kahtlused ja kõhklused, et ega ta ema eriti pole talle õpetanud, mida võib ja mida mitte. Aga no tõesti, täna vanaisa haual...ma olin kohe-kohe oma piire ületamas.
Nojah, ega's muud polegi, kui ma lihtsalt olen kõige pärast nii närvis, kui vähegi olla saab. Ma tahaks, et see juba läbi saaks. Kuulan Svjata Vatra't ja lasen Ruslan'i mõnusal häälel ja mahedatel rahvapillidel kõik paremaks teha.
What is the link between these crafts?
Doctors and thieves, they both wear masks.
Overpaid meat magicians.
Life is killing me.
Tegin jälle midagi mõistetamatut ja random'it. Isa hakkas autoga tädi linna viima ja küsis, et kas ma tulen ka ujuma, kuid ma ei viitsinud. Enne kui paps oli jõudnud lahkuda, suutsin juba ümber mõelda ja ikkagi nagu tahtsin minna ujuma. Siis aga langetasin end diivanile pikali, ei klausund ühtki sõna ja lihtsalt lebasin...mõned hetked. Äkitselt tõusin püsti, panin sokid-tossud jalga ja panin minema - rollerirajale. Mingi veidra asjaolu tõttu läksin ma 30 tselsiusega jooksma. Mul pole mitte mingit aimugi, mille ma seda tegin. Ma ei salli nii jalustrabavat kuumust, ma ei salli jooksmist... samas aga ma armastan ujumist. Mõnikord ma üllatan isegi ennast ja ma ei kujuta ettegi, kust tulevad mulle sellised mõtted (või mõtlematused). Äkki on mul teine mina, kes on täielik vastand domnineerivale minale?
Iseenesest on sellised juhuslikkus, randomness äge. Iial ei oska ette arvata, mida kaasinimene teeb, mis tähendab, et ei hakka igav ning igakord justkui avastaksid midagi uut inimeses. Meenus präägu kord, kui teised käisid rattaga sõitmas ja Ky lihtsalt suvaliselt sõitis mingisuguse veoki külge pandud kaldteest üles ja otse autosse (no sinna kasti). Mõned asjad juba ei läe meelest ära. Kuigi no kahjuks ma seda ise ei näinudki, aga kujutluspilt on mu mälus nagu kirves kivis...
Ma olen kurnatud, vihm sajab häälekalt vastu akent ja muid objekte ning hää on olla.
Äärmiselt tore oli vedada ja lõhkuda ja loopida täiest jõust metalli...roostetanud metalli...rasket metalli...ja õues oli palav. Kuid raha sai normaalselt ja eks näis äkki saab talvel veel võidu osaliseks jua reisilegi minna (sest igasugustes loosimistes läheb ju nii-nii hästi(!)). Ehk siis, koristasime isaga garaaži ja viisime mittevajaliku nodi vanametalli kokkuostu. Ausalt öeldes vägev oli visata kogu jõuga laias kaares metalli rauahunniku otsa. Mulle meeldib, kui ma saan jõudu kasutada ja lõhkuda asju. Millegipärast on see minu jaoks kuidagi vabastav ja mõnus. Let us do that again!
Jaan (Tätte) esines Võrus. Lihtsalt väga hää kontsert oli. Istuda pimedas/ hämaras augustiöös ning kuulata Tätte imemahedaid ja rahustavaid lugusid. See kontsert pani mind üsna mõtlema ja asju ümber hindama. Ma algul ei olnud päris kindel, kas viitsin sinna üldse minna, kuid no seda kontsrti ei vahetaks ma nüüd küll mitte millegi vasta. Kubija laululava oli ka metsikult rahvast täis ja vaadiõlu maksis 35 krooni. Et siis oot-oot, mis mõttes nagu? VAADIõlu peaks olema ju ometigi odavam kui purgis või pudelis. Ma ei tahtnud algul uskudagi, kui isa mainis. No vat ja oligi! Kuid veel hullem jama, et teisipääval ärkasin nii, et hammas (või õigemini hambahakatis) valutas, õnneks oli õhtul ka hambaarst. TARKUSEHAMMAS ! Ma ei kujuta ette, kuhu kuradi kohta see veel ennast mahutab, sest mul on niigi üks alumine hammas nii viltu, kui vähegi olla saab. Präägu on valus.
Nüüd ma saan aga jälle ühe meelisasjaga tegelema hakata, sest ma sain kaamera. Jeeei, minu armas Nikon. See pole küll peegelkaamera, kuid ka mitte mingi jublakas. Ma kohe ei salli neid väikeseid digimasinaid. Siuke tunne, et teeks pilti nagu mobiiliga. Enda omaga olen ma (veel) rahul ja ei tahaks (veel) seda teiste vastu vahetada. Niiet siis, pildistama!
Ma avastasin präägu, et isegi, kui mõni tüüp suudab tuju ära rikkuda ja pinda käia ja vinguda (+ veel 133,0997 negatiivset asja teha), siis ilmub kuskilt mingi kolmas tüüp ja suudab lihtsalt mingi lihtsa või täiesti mõttetu asjaga kohe kõik paremaks muuta. See...see on äge, sest tujuparandav lause või ütlus on üsna suvaline ja üldse mitte plaanitud. Mulle ei meeldi inimesed, kes arvavad endast liiga hästi. Paraku on selliseid aga palju, ka minu perekonnas. Päris tüütu, sest nad paratamatult usuvad truly madly deeply ainult oma väljavaateid. Nojah, ma muidugi tahan ka tihti, et tehakse nii, nagu mina tahan. Tegelt ma olen väga segaduses präägu, mu jutt on vististi kergelt seosetu ja ma tundun endale rumalana ja ma tahaks, et see muutuks ja ma tahaks, et kõik muutuks. Andke andeks, inimesed, kui ma präägu väga hajevil ja imelik tundun. Kuupäev ju läheneb ja mul on nii palju teha ja mõelda ja ma ei jõua, ei jaksa...
Kuid nagu ütles Illunaator - 6.august 2010 läheb kalendrisse kirja kui kuupääv, mil Kristiina üle 3 aasta juuksurisse läeb. True story...
