Mul on nii jõuetu tunne, halb on, tahaks lausa oksendada [kuid ma ei ole haige(vähemalt omateada mitte)]. Mul on kõigest juba nii kõrini. Miski nagu sööks mind seestpoolt ja tahaks hävitada järk-järgult. Ma ei suuda kõige sellega tegeleda lihtsalt. Varsti tuleb blokk ette. Homses ei ole samuti midagi paremat, ainult hullemaks läheb, sest kuupäevad lähenevad. Ma ei tea, kui kaua ma suudan lisaks taluda seda vinguvat, sõnakuulmatut ja jubedat põngerjat, eriti veel praegu, kui mu õlul on nii palju muud, mille pärast muretseda ja mille peale mõelda. Isa ja sakslased panid ka väljamaadesse minema ja ees ootab jube ning stressirohke abituriendipõli. Ma kardan eelseisvat õppeaastat. Kui 113,9373% aus olla, siis ma pole hetkel päris kindelgi, missuguses keskkoolis ma oma viimase aasta veedan. Ma ei tea, mida ma praegu üldse tahan elult. Aga ma vihkan lapsi, väikseid lapsi. Palun tuletage minule kunagi meelde, et ma ei hangiks endale ühtegi. Ma oleks äärepealt hakanud väga...väga...väga kõvasti karjuma ühe peale, kes kahjuks on mu kasutädi poeg. Kuigi noh, mul on kahtlused ja kõhklused, et ega ta ema eriti pole talle õpetanud, mida võib ja mida mitte. Aga no tõesti, täna vanaisa haual...ma olin kohe-kohe oma piire ületamas.
Nojah, ega's muud polegi, kui ma lihtsalt olen kõige pärast nii närvis, kui vähegi olla saab. Ma tahaks, et see juba läbi saaks. Kuulan Svjata Vatra't ja lasen Ruslan'i mõnusal häälel ja mahedatel rahvapillidel kõik paremaks teha.
What is the link between these crafts?
Doctors and thieves, they both wear masks.
Overpaid meat magicians.
Life is killing me.
0 Kobinat:
Post a Comment