Millegipärast on kõik mu tööpäevad olnud vihmased ja veidi jahedad, ilmselgelt on siis ka vähem ostjaid (kuigi tuleb tõdeda, et vihmakeepidel oli minekut). Tundus olema suht-koht non-profit day ja loads-of-information day. Kuid mingil hetkel hakkasid inimesed järsku huvi tundma ka müüdavate vidinate ja asjanduste vastu ning ma poleks uskunud, et ma sellisegi kassa täna saan. Viimased (vähemalt) pool tundi aga otsustas mingi inimloom oma jutuga mind lõbustada/tüüdata. Ta tundus kusjuures üsna talutav ja normaalne ning mu pähe tekkisid ilusad mõtted. Õhtusel kontserdil...I think i saw his true colours (või siis ka mitte, sest nagu inimesed ikka ürituste ajal, oli temagi not-so-sober).
Midagi on nagu päris valesti, kui Svjata Vatra pannakse esinema Kuursaali lavale, kus on tavaliselt mingid 'ilusad' ehk siis klassikalised (või midagi sinna poole) kontserdid. Aga ei noh, ega see esinemisruum ju ansamblit riku. Ah kurat! Mingid vanad inimesed istuvad lauakeste ümber! See pole õige! Lootsime, et selline orkester nagu Svjata Vatra, esineb ikka kindlapeale väljas laval...Iseenesest kujunes lõpuks väga vahvaks ja see, et mingid mutikesed ka sääl vahtisid, ei tähendanud sugugi seda, et lava ees ei võiks noorem generatsioon end vabalt tunda ja muusika taktis tantsida...või õõtsuda.
To all tomorrow's parties
When midnight comes around
She'll turn once more to Sunday's clown
Where will she go and what shall she be...
Aga ma ei ole õnnelik. Tahaksin. Väga. Vähemalt on sügavkülmutuses šokolaaditükkidega vanilje jäätist ja kuna kell on 3 öösel, siis ei saakski ju soovida paremat aega jäätisesöömiseks. Võtan lusikatäie, teise, kolmanda, kahekümneesimese ja neelan külma moodustist, koos tänaste murede ja probleemidega. Nämm.
0 Kobinat:
Post a Comment