Tegin jälle midagi mõistetamatut ja random'it. Isa hakkas autoga tädi linna viima ja küsis, et kas ma tulen ka ujuma, kuid ma ei viitsinud. Enne kui paps oli jõudnud lahkuda, suutsin juba ümber mõelda ja ikkagi nagu tahtsin minna ujuma. Siis aga langetasin end diivanile pikali, ei klausund ühtki sõna ja lihtsalt lebasin...mõned hetked. Äkitselt tõusin püsti, panin sokid-tossud jalga ja panin minema - rollerirajale. Mingi veidra asjaolu tõttu läksin ma 30 tselsiusega jooksma. Mul pole mitte mingit aimugi, mille ma seda tegin. Ma ei salli nii jalustrabavat kuumust, ma ei salli jooksmist... samas aga ma armastan ujumist. Mõnikord ma üllatan isegi ennast ja ma ei kujuta ettegi, kust tulevad mulle sellised mõtted (või mõtlematused). Äkki on mul teine mina, kes on täielik vastand domnineerivale minale?
Iseenesest on sellised juhuslikkus, randomness äge. Iial ei oska ette arvata, mida kaasinimene teeb, mis tähendab, et ei hakka igav ning igakord justkui avastaksid midagi uut inimeses. Meenus präägu kord, kui teised käisid rattaga sõitmas ja Ky lihtsalt suvaliselt sõitis mingisuguse veoki külge pandud kaldteest üles ja otse autosse (no sinna kasti). Mõned asjad juba ei läe meelest ära. Kuigi no kahjuks ma seda ise ei näinudki, aga kujutluspilt on mu mälus nagu kirves kivis...
Ma olen kurnatud, vihm sajab häälekalt vastu akent ja muid objekte ning hää on olla.
0 Kobinat:
Post a Comment