Hoolimata sellest, et sain 41%, olen endiselt koolis. Kõigest mõned päevakesed on veel jäänud ja algab sama rutiinne aeg jälle pihta...nagu kõik need üksteist aastat. Kuid ometi, midagi on teisiti. Seekord on viimane, kõige viimane. Ma ei suuda isegi veel uskuda, et nii kiiresti on aeg läinud. Mäletan endiselt, kuidas läksin esimesse klassi. Mul oli seljas valge särk, mille peal oli must kleit (just selline nagu aastal 1999 moes oli), ma viisin oma kõige esimesele klassijuhatajale suure lille, suure kollase õiega, mis tundus lille kohta väga ebaloomulikult raske. Klassijuhataja ei näinud aga üldse selline välja nagu ma teda enne ette olin kujutanud - tumedad lokkis lühikesed juuksed, käed metallist käevõrusid täis ja selline tumedama jumega ehk mu esimene reaktsioon oli (loomulikult ei ütlenud ma seda kõvast välja), et mu klassijuhataja on mustlane...
Uue aasta puhul tundus kuidagi hädavajalik igasugusest vanast pahnast vabaneda. Nii sai mu kirjutuslaua sahtlitest, riiulitest ja ka riidekapist välja visatud suur hunnik ebavajalikku nodi. Oma väikse kapi tagant avastasin kasti, mis peitis endas mu lapsepõlve. Hulk mu vanu mänguasju olid justament seal. Isegi isa tehtud puust barbie kapid. Asjad, mis on niivõrd ainulaadsed, et neid ei saa iialgi ära visata ega maha müüa. Suudate üldse uskuda, et kõik, mis mu lapsepõlvest järgi on, mahub ühte kasti? Vahel oleks tore olla jälle väike - noh nii umbes nelja-viie aastane, ilma ühegi mureta...
0 Kobinat:
Post a Comment