Kell 4.47 öösel. Ikka veel pole magada saanud. Ma ei talu seda unetust. Ma ei ole mitu päeva maganud normaalselt ja ma ei jõua enam. Iga kord, kui ma vaatan, et kell on juba nii palju, lähen ma närvi ja saan vihaseks nii, et tahaks vastu kapi ust rusikaga virutada. MA TAHAN MAGADA!
Aga nüüd ma siis istun siin, rüperaali ees, juuksevärv peas, endal aga pole mul aimugi, kus ma saan värvi välja loputada. Ilmselgelt oli vaja just siis vannitoa remondiga pooleli olla, kui ma tagasi tulen. Tegelikult olen ma remondi üle üsna õnnelik, sest kogu see alumine korrus vajas seda ja kujutate ette, kui varsti on vannituba nii ilus, nii ilus, nii ilus (ausalt öeldes mina ei kujuta). Eks seniks tuleb käia veekeskuses saunas või aiakastmisvooliku all (viimane variant on küll vägev leiutis). Oeh, aga mis rõõmu on sellest remondist, kui see lõpuks tehtud saab, kui iga nurga pealt vaatab mulle vastu proua Helju [mu vanaema (kuigi viimasel ajal olen ma hakanud selles juba kahtlema, mul on tunne, et tegemist on hoopis tulnukaga, kes on saadetud mu elu Maapealseks põrguks tegema)] lollus.
0 Kobinat:
Post a Comment