Ma tunnen end natuke nagu Adele filmis 'La fille sur le pont'. Tema mõtted ja olek, meenutab mulle mind ennast. Koperdan ka ju alati mingite valede inimeste otsa ja tundub, nagu mul pole elus eriti õnne olnud. Aga kes teab, äkki kunagi...kunagi leian ma hingesugulase kuskilt. Inimese, ilma kelleta mina olen mitte miski ja kes ilma minuta on samuti tühi koht. Kõik tunnevad tavaliselt filmi-, raamatutegelastes mingil määral ennast ära. Tahetakse alati tunda end ju peategelasena, kuid palju huvitavam on tunda sarnasusi mõne kõrvalisema karakteriga, kelle lugu teatud teoses võtab hoopis teise suuna nüüd. Kahjuks on Adele aga põhitegelane...mis parata. Algusminutid...
Ma jumaldan seda, kui laman juba voodis, silmad on suletud, uinumine on kiviviske kaugusel ja kuidagi väga kerge on olla, nagu hõljuksin lae all. Ma polnud ammu seda kergust tundnud, ehk olin väga väsinud, lausa pooleldi unes?! Äkki see on see olemise talumatu kergus? Tundusin olevat justkui udusulg. Huvitav, olen nii palju seda fraasi kuulnud, aga pole suutnud kordagi enda jaoks selle tähendust lahti mõtestada (samuti pole ma ka lugenud Milan Kundera samanimelist raamatut). Ilmselt ei ole seda võimalik panna sõnadesse. Ma usun, et igaüks avastab varem või hiljem ise, mis just tema jaoks on olemise talumatu kergus...
0 Kobinat:
Post a Comment